Õpetaja, palun naerata!
Vestlesime koolist ja sellest, kuidas ikka läheb? Ma ei rahuldu kunagi selle vastusega: „Hästi!“ Vahel tütar iroonitseb: „Jah, ma tean, et sellest on vähe!“ Ja siis me räägime…
Rääkisime tihti õpetajatest, tundidest ja sellest, mis teeb kooli lahedaks. Minu hämmastuseks jäi kõlama ainult üks lapse mure — naeratus. Õpetajad on nii tõsised ja kurjad. Miks peaks üks õpetaja olema nii tõsine ja kuri? Räägime sellest, et lastele peaks koolis meeldima. Kuidas saab meeldida, kui seal on kurjad inimesed. Usun, et mõni pedagoog kohe nähvab mulle — tee ise selle raha eest tööd! Olen ise ka õpetaja ning ma väidan, et raha ei ole kõige tähtsam!
Kas õpetajaks sünnitakse? Vastus on EI. Aga ma väidan, et õpetajale peavad meeldima lapsed ja ta peab tahtma neid aidata maailma avastamisel. Kui aga õpetaja mõtleb ainult raha-raha-raha, siis sellise mõttelaadi juures ei saagi kunagi naeratada.
Mis on selle tagajärg: ühel hetkel avastame, et meil on kasvanud inimesed, kes on külmad, hoolimatud teiste suhtes, neil puudub autoriteet vanemate inimeste vastu ja nad on kadedad, sest see naeratuse soojus jäi neil saamata. Ühel väikesel naeratusel on suur võlujõud, sest sellega anname me vastaspoolele mõista: sa oled tubli, meil on koos tore ja ma võtan sind omaks. Mõelge hetkeks sellelele, kui Sa naeratad kellegile ja tema ei naerata Sulle vastu. Usun, et kommentaare pole vaja, mida Sa sellel hetkel tunned.
Öeldakse, et õpetajad on maa sool. Ma ei usu, et need õpetajad, kes tõesti esimese Eesti Vabariigi ajal mõtlesid ainult RAHAST. Nende eesmärgiks oli pigem kasvatada täisväärtuslikke kodanikke ning hoida Eesti kultuuri.
Kool on tore koht, kui õpetajad kasvõi vahel naerataksid ja natuke nalja teeksid. Ainult üks naeratus või väike nali muudaks tunni lahedamaks ning lapsed tahaksid sinna ikka ja jälle minna.
Tütar mainis: kui terve päev on olnud selline tõsine ja kuri, siis me teeme pinginaabriga sõrmenipsu. See tähendab, et kui õpetaja parajasti ei näe, siis me naeratame teineteisele, kui aga õpetaja pöördub klassi poole, siis teeme kivinäod. Uurisin, mida see tähendab — ja tütar mainis, oleme asjalikud ja tõsised. Teeme näo, et kuulame hoolega ja saame asjadest aru.
Miks võtame lastelt koolis ära selle rõõmu, mida pakub uute teadmiste omandamine?
Teame ju täiskasvanuna, et kui teed tööd naudinguga sära silmis, siis on ka tulemused palju paremad. Kõige olulisemaks on seega atmosfäär, mille õpetaja suudab oma klassis luua. Kui atmosfäär on paigas, siis ei pea me muretsema selle pärast, et lapsed ei kuula ja segavad tundi, kuna nad tahavad selles tunnis olla ja osa võtta.
Loomulikult on siis tunni tegevused paigas ja tulemused tulevad iseenesest ehk õppeedukus kasvab.
Minu tütar kohtub ühes koolipäevas vähemalt viie õpetajaga ning kahjuks ainult 1 naeratab. Teised aga küsivad, mida te naeratate? Seda ühte tundi — just selle õpetajaga — ootab see väike tüdruk alati.
Jah, meil paljudel on täna raske — on ju MASU, aga ärme süsti seda lootusetust, ängi ja mitte hakkama saamist ning kurjust lastesse. Aitame neil saada täisväärtuslikeks Eesti kodanikeks, kes hoolivad kaaslasest, kes ei mõtle ainult rahast ja asjadest ning kadedusest.
Raha ei ole kõige tähtsam, piisab ainult ühest naeratusest ja Sa saad vastu tuhat korda enam.
Kallis õpetaja: naerata kolm korda rohkem, kui Sulle endale normaalne tundub!
