Oska hoida oma beebi luid
Esimesel eluaastal on ortopeedilisel patoloogial üks iseärasus - last ei sega miski. Seda sellepärast, et ta ei oska veel käia, istuda ega seista, seega ei tunneta oma tugi-liikumissüsteemile koormust. Ning paljud lapsevanemad on seisukohal, et kui midagi ei valuta, siis polegi tarvis arsti juurde minna.
Ometi on see eksiarvamus vägagi ohtlik. Mida varem selgitatakse välja ortopeediline patoloogia, seda kiiremini saab sellest vabaneda. Seega tuleb isegi siis, kui ise arvate, et lapsega kõik korras on, ikkagi arsti juurde minna. Meditsiinist kauge inimene ei olegi võimeline olukorda õigesti hindama.
Profülaktilised läbivaatused on seotud lapse arengu peamiste etappidega: 1 kuu – sellel perioodil ilmneb kaasasündinud patoloogia. 6 kuud - laps püüab istuma tõusta. 12 kuud – laps hakkab iseseisvalt käima.
Magades padi pea alla
Väikelapse lülisammas on alles kujunemisjärgus. Kui sellel ajal asetada talle padi pea alla, saab lülisamba füsioloogiliste kõveruste formeerumine häiritud. Edaspidi võib see põhjustada rühi muutusi või koguni selgroo kõverdumist. Seetõttu ei soovitata patja kuni 3-aastasele lapsele üldse. Kui on tahtmist, võib talle pea alla panna kokkulapitud lina, mille kõrgus ei tohi ületada 5-8 mm.
Varane istumapanemine, tõusmine, käimahakkamine
Tahaksime ju nii väga, et meie laps hakkaks juba kiiremini istuma, püsti tõusma ning käima. Sageli püüavad vanemad last aidata. Pooleaastast hakatakse kindlasti istuma panema. Ja seda isegi siis, kui laps ei püüagi ise tõusta. Seda aga ei tohi mingil juhul teha! Lapse lihassüsteem on veel väga nõrk ega suuda keha üleval hoida – selg kõverdub ning lapsel võib areneda vildakselgsus juba väga varases eas.
Ka ei tohi pisikest patjade najale panna, need on pehmed ega anna seljale küllaldast tuge. Kui teie 7-8-kuune laps veel ei istu, näidake teda ortopeedile ja neuroloogile. Võimalik, et see viitab patoloogiale, kuigi ei pruugi. Kui laps on väga suur, siis võivad peamised arenguetapid kaugemale nihkuda ning täiesti normaalne laps hakkab ise 8-9-kuuselt istuma.
Käimine kätest kinni hoides võib põhjustada kõverjalgsust, kuna lihased ja ligamendid on veel nõrgad ega suuda vertikaalset koormust taluda. Kaalust tingitult võivad lapsel areneda kas X- või O-jalad.
Kui laps ise hakkab varakult istuma ning käima, ei tasu teda takistada, samas pole vaja teda ka selleks ergutada. Kõige varasem aeg, mil laps võiks käima hakata, on 9 kuud. Selleks ajaks on tema lihaskond küllaldaselt tugevaks saanud ning puudub kõverate jalgade ning halva rühi arenemise oht.
Liialdamine kängurukottide ja käimistoolidega
Kui laps veel iseseisvalt ei istu, ei tohiks teda üle 10-15 minuti korraga (mitte üle tunni aja päeva jooksul kokku) kängurukotis kanda. Sama käib ka liiga varase püstitõusmise ja käimise kohta käimistoolis. Terve laps võiks üldse ilma käimistoolita hakkama saada, kuna nii tõuseb ja käib ta ju ikkagi toe najal. Kui te aga tõepoolest soovite, et laps jookseks veidi aega käimistoolis ringi, võib seda talle lubada alles seejärel, kui ta on iseseisvalt käima õppinud.
Toolis olemise aja määrab laps ise. Kui ta väsinud on, annab ta sellest ka märku. Laps püüab istuda või hakkab jonnima. Kui süstemaatiliselt eirata lapse soovi toolist välja pääseda, võib arvestada tõenäosusega, et lapse jalad kõverduvad.
Liiga palju massaaži
Paljud emad leiavad, et nende lapsed vajavad professionaalset massaaži ning mida rohkem, seda parem. Massaaž ning võimlemine mõjuvad tõepoolest soodsalt nii tugi-liikumisaparaadile kui ka lapse närvisüsteemile. Ometi võib liigne lihassüsteemi stimuleerimine põhjustada lapse kiiremat istuma tõusmist (püsti tõusmist ja käima hakkamist). Selleks ajaks ei pruugi aga lapse luustik taolisteks „saavutusteks“ veel päris valmis olla.
Kui lapsel on täheldatud mingi närvisüsteemi või tugi-liikumisaparaadi patoloogia, siis tuleb loomulikult spetsialisti konsultatsioonile minna. Kui aga mingeid erilisi probleeme ei ole, siis võib vabalt piirduda võimlemise ja massaažiga, mida saab ema ise oma lapsele teha. See on lihtne ning selle võib profülaktilisel läbivaatusel ette näidata lastearst või õde.
Professionaalne massaaž on organismile märkimisväärne koormus. Kui on vaja teha massaaži sagedamini kui kolm korda aastas, peab ravikuuride vahele jääma kas või 3-4 nädalat.
Esimeste jalanõude vale valik
On vanemaid, kes arvavad, et esimesi samme astuv laps jalanõusid ei vajagi, kuna istub niikuinii suurema osa ajast vankris. See on aga ekslik arvamine. Laps peab harjuma jalanõusid kandma.
Vahel märkavad lapsevanemad, et äsja käima hakanud lapse kõnnak on kuidagi imelikult kohmakas. See, et laps täiskasvanu vaatevinklist käib valesti, võib olla seotud lapse kõnnaku stereotüübi väljakujunemisega. Laps üritab mitut moodi kõndida ning püüab ära arvata, kuidas oleks mugavam.
Võib ka olla, et jalanõude valikul on eksitud. Need võivad olla teise lapse poolt sisse tallatud, liiga kitsad või suured, liiga pehmed. Umbes aastaselt hakkab laps kindlalt käima. Selles vanuses tuleb teda tingimata ortopeedile näidata.
Kui olete jalanõud õigesti valinud, laps käib aga ikka kohmakalt või hoiab pöiad sissepoole, on tal ilmselt ortopeediline probleem, mistõttu tuleks kindlasti ortopeedi poole pöörduda.
Lapse jalavõlvid kujunevad välja seitsmendaks eluaastaks ning selle aja jooksul on võimalik, kui mitte täiesti, siis ikkagi tuntavalt parandada jalalabade deformeerumist. Arst määrab massaažikuuri, füsioteraapia ning valib ortopeedilised abivahendid. 2,5-aastane laps on aga juba ise võimeline tegema lihtsamaid harjutusi, mis treenivad tema jalalihaseid.
Kui laps on käima hakanud, saab soojal aastaajal lasta tal labajalgade treenimiseks paljajalu mööda mulda, muru või liiva käia.
Kodus on kasulik käia paljajalu
On lapsevanemaid, kes on veendunud, et kui nende laps käib kodus ilma jalatsiteta, siis arenevad tema jalad suurepäraselt ning lampjalgsust ei tule. See pole päris õige. Jalavõlvide õige formeerumine toimub vaid talda mõjutava ärritava faktori abil. Selleks ärritavaks faktoriks võib olla muld, niidetud muru või jämedam kruus, kodus võib selleks olla aga masseeriv vaip. Sile pind (põrand) ei soodusta jalavõlvide arenemist. Kui aga lapsel on veel kalduvus lampjalgsusele, siis on suur tõenäosus, et kõndimine mööda siledat põrandat vaid soodustab seda.
Esimesed jalanõud võiks osta siis, kui laps juba ise ilma toeta kõnnib. Jalatsid peavad olema valitud mõõdu järgi. Joonistage lapse jalakontuur paberile või papile ning lõigake välja. Saadud sisetalla järgi on lihtne õiget suurust valida. Sisetald peab kergesti saapa sisse minema, kuid ei tohi seal ka liiga vabalt liikuda.
Kantud jalatsite kasutamine
Tuttavate käest võib vastu võtta laste riideid, mitte aga jalatseid. Iga inimese jalal on oma eripära. Vastavalt nendele tallatakse sisse ka jalanõud. Kuna aga tänapäeval on jalalabade deformatsioon väga levinud, siis on olemas risk, et kantud jalatsid deformeerivad teie lapse taldu.
Profülaktika on alati parem kui ravi. Ortopeedias on sellel aga eriline tähendus, kuna patoloogilised kõrvalekalded muutuvad ajapikku (vastavalt lihaste kasvule ja kinnitumisele) aina raskemini korrigeeritavaks.
Allikas: Mama i malõš
