Rase küll, kuid kahe eest ei söö... vist
Pagan! Noh, enne pikemat enesekirumist pean edastama oma ülejäänud strateegilised mõõdud — 178 cm ja fakti, et mul on väga raske luustik. Kõlab nagu vanim vabandus raamatus? Kui ma 15 aastat tagasi iga päev 2 tundi trenni tegin ja vaid 600 kilokalorit päevas sõin, jäid mul juba 63 kilo pealt päevad ära. Arst ähvardas anoreksia-diagnoosiga, kuigi kõigi tabelite järgi olin ideaalkaalus. Hilisemas elus on minu nn hea enesetunde kaal olnud ca 80-85 kg, mis lubab kanda nr 40 riideid. Muidugi olen alati ka trenni armastanud, keskmaajooksu, rattasõitu ja šapingut (kolmas raskusaste).
Tere tulemast toidutaevasse?
No kuid ikkagi. 93 kilo. See on karm. Alles ma olin 82 kg ja üli-häpi. Ja oleks ma siis midagi niiväga hullu sisse ajanud. Ei krõmpsutanud ma midagi päevast päeva mõnuga kartulikrõpse või pistnud aiva kreemikooke sisse, nagu mõned tuttavad soovitasid. Et sina, Marike, oled ju nüüd rase. Tere tulemas toidutaevasse! Milline püha lollus…
Igal pool ju ometigi kirjutatakse — beebilehtedes, raamatutes ja tarkades foorumites, et kahe eest söömine on KÕIGE ohtlikum asi, mis sa võid teha. Et ülesöömisest ja liigse kehakaalu kogunemisest võid saada liiga suure sünnikaaluga lapse, ohu rasedusdiabeediks ja preeklampsia. Lisaks hilisemaks eluks paljudele ületamatu väljakutse — kuidas vabaneda beebirasvast.
Ma olen vägagi teadlik, et lapseootus lubab süüa AINULT 300 kilokalorit päevas tavanormile juurde. Ja et see peab olema täisväärtuslik vitamiinide ja mineraalidega rikastatud toit, kus on põhirõhk proteiinidel, mitte tühjadel süsivesikutel. Ja ma olen enda meelest seda ka täitnud. Punane liha ja salat õhtusöögiks. Teraviljahelbed piima ja kiiviga hommikusöögiks. Lõunaks veidi putru. Kooki olen ka ise teinud — kaalujälgijate retsepti järgi õuna-kohupiimaplaadikat.
Kuigi. Mis siin salata, eks ma olen ka patustanud. Hakanud õhtul sööma salateid õli või sidrunimahla kastme asemel koorekastmes. Midagi pole teha, mu keha ihaldab praegu esimest korda elus hapukoort. Valin küll targu kappi mehe urinatest hoolimata 10-protsendilise.
Ja siis need magusasööstud. Nagu keegi kaetaks ära! Uhh. Paar nädalat tagasi nägin poes väikest pakki lehmakomme ja otsekui hullusin. Ostsin nagu transis paki ära ja enne kui arugi sain, olid pooled otsas. Rohkem pole ostnud. Piinlik hakkas. Ja vahetevahel on mul väljas jalutades silme eest mustaks löönud. Siis on suure hirmuga ostetud midagi magusat ja kihisevat. Fantat või mõne väikese šokolaadibatoonikese.
Mehele, kes armastab vahel magusat koju osta, on juba sõnad peale loetud. Ta toob poest vaid nn turva-maiustusi. Kaeraküpsiseid ja rasvata kummikomme. Jaa, ma tean, ka neis on piisavalt mõttetut ebavajalikku ja kahjulikku suhkrut. Ning ega ma neid väga armastagi, mistõttu saab tema neid sedasorti kraami enda tarbeks kapinurgas hoida.
Pilk geneetikasse
Pöördusin viimases hädas oma suguvõsa poole. Et teie mind nii suureks olete teinud. Ja põrkasin vastu seina. Mu ema on nimelt pisikest kasvu sale naine, kes iga oma rasedusega (kolm last kokku) on võtnud juurde võimalikult vähe ja peale sündi saanud mängleva kergusega tagasi vormi. Isegi rasedusarme pole tal. Muidugi, ta oli ka tubli, toitudes riivõunast ja sepikust.
Eh, mäletan väga hästi lapsepõlvest, kuidas mamps pani metsajooksu tegema ja mina pidin vennaraasu tuttu panema. Tüüp oskas alati siis üles äratada ja mina pidin ta uuesti magama kussutama. Siiani mäletan kuidas me kahekesi mööda tuba valssi tantsisime, sest pisivenna jäi tuttu vaid liikumise pealt. Samal ajal ootasid sõbrannad ratasega akende all, et Mari saaks põldmurakale tulla.
Hiljem olen ema käest küsinud, et kuidas tema raseduse ajal toitus. „Mul oli karm eestiaegne arst. Võisin süüa vaid riivitud õuna ja rasvata kohupiima. Kuid kui iiveldas, võtsin ikka lusikaga suhkrut. Ja iiveldas mul sinuga kogu aeg,“ lausus mu pisike sale emme silmagi pilgutamata. Mida? Ah et SELLE pärast mu sünnikaal viiele kilole ligineski? Noh, samas ega väga kurta saa, ma olla aastal 1975 märtsis olnud mudellaps, keda tuldi üle haigemaja vaatama — et nii ilus ja terve beebi.
Maast lahti!
Kurtsin oma kaaluasja ka ämmaemandale. Et kuidas seda hiilivat tõusu peatada. Tema ei jaganud mu paanikat, vaid ütles, et ei näe hetkel midagi hirmsat. Et kaalutõus on raseduse ajal paratamatu. Ja et dieeti ega kaalujälgimist ei tohi mingil juhul teha.
Nii ma siis üritangi oma 93 kilo alla neelata ja mõelda sellele, et peab rohkem liikuma. Šapingus käisin raseduse algaegadel, siis aga enam katkemishirmu tõttu ei söandanud. Juhendaja ei osanud kah rasedaga midagi peale hakata. Kahjuks on trenn mul viimaste kuude jooksul soiku jäänud. Osalt kokkuhoiust, osalt lähedalasuvate treeningvõimaluste puudumise pärast. Ainuke sobilik nõudis ca 1000 krooni kuus. No tänan. Ma ennem tantsin iseendale kodus ja jalutan — oma kaks tundi päevas. Vahel isegi kolm-neli. Ainuke halb asi on see, et selg kipub vägisi valusaks jääma.
Ja siit ka küsimus — kuidas teie selle „kahe eest söömisega“ on? Kas kasutate nagu mina salamisi kaalujälgijate retsepte? Ja veel — millal oleks õige aeg hakata seljatuge ehk bandaaži kasutama? Ämmakas arvas, et veidi vara veel, ise aga tunnen mõnikord eriti teravalt peale ringkäigu lõppu, et seljast rebib. Nädalaid on mul selle kirjatüki ilmumise ajaks 25.
