Raseda päevik: Ise tekitatud paanika on kõige hullem!

 (16)
VEEBIBEEBI II
Keith Urban, Nicole Kidman
AP/Scanpix

VEEBIBEEBI: Mis juhtub, kui teise trimestri haku kõhukasvataja jääb laupäeva õhtul koos arvuti ja ID-kaardi lugejaga üksi koju? Ta otsustab — maksku, mis maksab — I-patsienti sisse logida ja viimaks oma kolmiktesti tulemused välja peilida.

Mäletate, ma kirjutasin, et ei saanud neid õigel päeval teada, kuna registratuur keeldus neid ütlemast ja mu uus ämmakas pidavat alles hiljem tulema. Ja ma olen viibinud siin päevi levialast väljaspool, nii et keegi pole saanud ka mulle helistada. Noh, ega siis midagi, otsime ise tulemused!

Tagantjärele tarkusena võin kinnitada, et see oli väga halb idee! Oleks võinud pigem sõbrannaga õue minna, poodi titeasju nuhkima või kooki küpsetada. Või kinos mõnda sentimentaalset filmi vaadata. Aga ei, mul oli vaja asjalik olla. Pusida veidi, saada sätted paika ja viimaks e-haiguslugu lahti võtta. Ja muidugi sellest mitte midagi aru saada ja siis neljakohaselt suhtarvult nulli tagant ära „taandada“. Siis guugeldada tulemust, ja järeldada pagan teab mille pealt, et mul on tohutu oht sünnitada haige laps.

Liiga kõrgel, liiga kaugel, liiga palju…

Šokk. Nuuksed hakkasid nagu iseenesest tulema ja peagi töinasin üksinda voodis lahinal. Tundus, nagu tahaks universium minult midagi väga hinnalist ära võtta. Kahmasin telefoni ja panin selle kohe laule tagasi ka. Kellele ma kaeban? Mehele, kes parasjagu lennukiga õhus teel kahepäevasele komandeeringule? Teadsin ka, et kohe pärast maandumist sõidab ta keerulisele kohtumisele… Aga ikkagi helistasin. Telefon annab postkasti. Õhus — ikka veel?

Samas, mida saakski tema tuhandete kilomeetrite tagant teha? Miks ma teda koorman, kui ma tegelikult tahan vaid pai ja kalli saada? Ja kinnitust, et need testid valetavad, et lugesin asja valesti ja üldse, Mari, rahune.

Asjaolu, et ma seda ise endale öelda ei suutnud, on muidugi seda enam kurioosne. Ma olen muidu üsna vapper hing. Silmad ka märja koha peal ei asu. Vihkan nutmist ja pean seda nõrkuseks. Paanikat kah ei armasta tekitada. Või heidan raskuste üle nalja. Käisin aastaid tagasi korra ühe pereliikme pärast psühholoogi juures, kes ristis mu ühe Streisandi vana filmi järgi Naljakas Tüdrukuks.

Lasin kiirelt peast läbi mõned teised võimalikud kõnesubjektid. Ema? Hull mina! Ema ei saaks siis ju kaks nädalat öösiti magada. Ämm? Sama nali. Sõbrannad — nad ei tea isegi seda, mida see test endast kujutab. Viimases hädas logisin end ühte foorumisse. Ja sain peaaegu sekundiga lohutuse: ära muretse. Mind muretsema pannud arvud olla minu vanuse kohta väga hea tulemus.

Meenusid ka tuttavate juhtumised. Üks hea sõber (meessoost) rõhutas mulle kõigest kahe nädala eest ekstra üle, et ma kolmiktesti väga südamesse ei võtaks. Et tema pojal ennustas see test kindlat Downi sündroomi. Laps sündis aga täiesti normaalsena ja on praegu neljasena erk ja nutikas.

Ma ikka pidin talle kurtma

Vahepeal helistas abikaasa. Selgitas, et lennuk hilines ja et ta jääb olulisele kohtumisele hiljaks. Oli üldse kuri ja tusane ning nähtavasti vajas ise lohutust. Kuid küsimusele: kuidas teil, purskasin kõik välja. Koos tunnistusega, et olen nutnud. Mees jäi hetkeks vait. Kuid kui ta uuesti rääkima hakkas, oli hääletoon justkui äravahetatud: leebe, hell ja hoolitsev. Rahu, Marike, sa tõlgendad asju hullemana, kui nad on. Sinu nimetatud tõenäosus on sama suur nagu tänaval jääpurikaga pähe saada jne.

Lõpetasin kõne helgemas meeleolus. Hea, et ühelgi meist kriisis kaine mõistus säilib. Ja pisukeste süümekatega, sest ei peaks ta ju niigi raskes olukorras (luhtunud komandeering ikkagi) tegelema oma tiinusdementsuse all kannatava naisega. Ja üleüldse: ma peaks ikka ise enesega hakkama saama. Eriti oma kujutlusvõime puhul.

Lase emmel olla, kas kuuled?

Vahepeal olin veel pool liitrit õunamahla ära joonud, lõplikult rahunenud ning netist oma uue ämmaka meiliaadressi üles otsinud. Saatsin talle kirja. Palusin tülitamise pärast vabandust ja küsisin oma olukorrale seletust.

Nojah. Eks ma olen ennegi ärevust tundud, kuid enamasti suuda end ka ohjata. Isegi kui nüüd on alakõhus veidi valusalt sähvinud. Loetud kirjandusest ja arsti seletustes tean, et need sähvakud on normaalsed ning markeerivat emaka venimist. Abikaasa aga avastas mu rahustamiseks parema mooduse — kui kõht taas tunda annab, paneb mees oma käe mu alakõhule ja manitseb hellalt: “Lase emmel olla, kas kuuled?”

Loomulikult ei saa partner kõike sinu eest tunda ega teha. Egas siiami kaksikud ole. Ikka ISE tuleb osata olla. Nii kamandasin ma end püsti ja eemale enesehaletsusest ning köögigünekoloogiast. Marss, Mari, kuuma vihma alla! Sest vaja toad koristada ja õhtusöögiks pisuke kauss tatraputru (jaa, mulle täiesti piisab sellest!) valmistada. Kapid-riiulid üle vaadata, poes käia ja õunakook hakkama panna. Ning tänane jalutuskõik on samuti tegemata!

P.S. Teisipäeva hommikul saabus ämmaka vastus: “Analüüs oli korras ja lisauuringuid ei ole vaja teha.”

Nüüd tunnen ma end eriti rumalana. Oh seda tiinusdementsust, mida ma ise suure suuga lubasin mitte põdema hakata.