Saad emaks, aga tahad elada nagu lasteta sõbrannad? Nii see ei käi!
See on väga tore, kui noored naised otsustavad emaks saada — armas on vaadata ilusaid naisi ja nende imearmsaid lapsukesi. Emaks peabki saama vanuses, mil sul on palju energiat ja entusiasmi. Kurb on aga see, kui see noor ja särav ema on küll rõõmus oma uue lapse üle, kuid ei ole valmis loobuma elust, mis tal enne oli — või vähemalt seda natukeseks ootele panema.
Jätame nimed nimetamata, aga minu tütar sai emaks 24aastaselt. Seda veel äärmiselt tubli mehega, nii et kõik olid rõõmsad. Ootasime põnevusega lapse sündi, varusime lutte ja sipukaid ning ühel kaunil kevadhommikul sündis siia ilma väike poiss. Kuna tütar aitas mul varem nooremaid õdesi-vendi kantseldada, oli mu süda rahulik — teadsin, et ta saab ka oma lapsega suurepäraselt hakkama. Et aga iga algus on raske, olin algul rohkem abiks — käisin vähemalt kolm-neli korda nädalas tütre juures seltsiks, aitasin nõu ja jõuga. Olin lapse esimese vannitamise juures ja nii edasi. Tütar teadis, et minu abile saab loota. Ehkki käisin ka täiskohaga tööl, leidsin alati tema jaoks aega.
Kui laps oli umbes kolmekuune, otsustas tütar, et ei suuda enam nelja seina vahel istuda. Kui ma külla läksin, kasutas ta seda aega kiirelt poes või kosmeetiku juures käimiseks. “Loomulikult, oma elu ei saa ju lapse pärast katki jätte,” mõtlesin. Pisut hiljem küsis tütar, kas ta võiks lapse nädalavahetusel terveks õhtuks minu hoolde jätta — sõbranna pidas sünnipäeva ja tütar tahtis väga minna. Et ta last rinnaga ei toitnud, polnud probleemi — laps toodi mähkmete, piimapulbri ja muu vajalikuga minu juurde. Sõbranna sünnipäev ju, muidugi peab minema. Juba mõned nädalad hiljem otsustas paar terveks päevaks Soome sõita ja laps oli minu käes. Oli täiesti arusaadav, et beebi igatses oma ema, oli segaduses — ta polnud ju emast varem nii kaua eemal olnud.
Aeg möödus ja ma märkasin, et tütar muutub üha kibestunumaks. Ta rääkis, kuidas sõbrannad käivad reisimas, aga tema ei saa. Kuidas sõbrannad käivad pidevalt väljas, aga tema ei saa. Kuidas ta palus ühel sõbrannal oma last hoida, et ta saaks mehega kinos käia, kuid sõbranna polnud nõus. Mina sain tema sõbrannast aru, aga tütar nimetas teda isekaks ja egoistlikuks. “Kui nemad minu last ei hoia, ei aita mina neid ka, kui nad lapse saavad,” ütles tütar. Ütlesin, et lapse hoidmine ongi ju tema ema töö…
Meil on olnud sel teemal lõputult vaidlusi ja siit ka minu mure. Kas tõesti noored emad arvavad, et nad saavad oma vana elu edasi elada ka siis, kui neil on kodus väike beebi, kes tahab nende täit tähelepanu. Pidasin moraali oma tütrele ja tahan pidada ka kõigile teistele — naine, kui sa saad lapse, on see laps sinu elu, ta on sinu esmane prioriteet! Sa ei saa eeldada, et kogu maailm on valmis su beebit hoidma, kui sa uut soengut, pikemaid küüsi või kinoelamust tahad. Lapse saad sa eelkõige endale!
