Sõin hambapastat, sest see maitseb mulle

Ükspäev küsis mu kolmeaastane hambapasta enda kätte. Et tema tahab seda vaadata ja niisama natuke enda käes hoida. Ma ei aimanud midagi halba, andsin. Õhtul tuvastasin, et äsja ostetud tuubist on pool läinud.

Uurisin siis asja, ja mis selgus. Laps oli mitu korda päeva jooksul vannitoas seda pastat „vaatamas käinud“. Vahepeal ma ju tegelikult nägin ka, et ta jooksis sellega ringi. Ühesõnaga, ta sõi seda. Pistis päeva jooksul vaikselt vannitoas nahistades pool tuubi hambapastat kinni.

Seletasin siis, et pasta on ikka hammaste pesemiseks ja mitte söömiseks. Et see tegelikult üleüldse süüa ei kõlbagi ja et nüüd võib kõht valutama hakata. Laps küll üldse seda nägu ei olnud, et tal vilets olla oleks, ja siis me tegime natuke nalja, et nüüd hakkad sa pimedas helendama. Ja jätsime kohe järele, kui nägime, et ta võtab seda tõsiselt.

Küsisin loomulikult, et miks sa sõid seda pastat. Lapsel venis suu kõrvuni. Limpsas keelt ja vastas: „Sest et mulle maitseb! See on niiiiii hea maitsega!“ No tere, talv! Sellise väite peale lõpevad ju kõik ratsionaalsed argumendid, eks ole.

Põhimõtteliselt on täitsa tore, et tänapäeval on kõik lastele mõeldud asjad nii hea maitsega. Katsu sa veneaegset pomorini endale pool tuubi sisse ajada — enne tuleb ikka okse ja kõhuvalu ja ma ei tea mis veel, no ei lähe alla lihtsalt. Tänapäeva hambapasta on ikka nätsu- ja kommimaitsega.

Ravimid samamoodi. Köharohi lõhnab nii magusalt, et ajab endalegi isu peale. Vitamiinidest ma ei räägigi. Hiljuti just ostsin lastele punase päevakübara preparaadi, mida nemad hakkasid kohemaid mõmmikommideks kutsuma, sest tabletike on karukujuline ja lõhnab nagu kõige magusam vaarikas, kui ta nüüd just must sõstar ei olnud.

Ja katsu siis neile selgeks teha, et seda mõmmikommi tohib võtta ainult ühe päevas. Anna aga veel, no anna ometi veel, see on nii hea! Pärast hambapastaintsidenti panin „mõmmikommid“ kõige kõrgemale riiulile ja kolisin ka teised koduapteegis leiduvad ravimid veel ühe riiuli võrra kõrgemale, et kiusatust ei tekiks.

Nii et tegelikult on kõigil nendel hea maitsega asjadel kaks otsa. Üks on see, et rohtu võtta on lapsel kergem ja hambapesu on kah vähemalt maitse poolest meeldiv protseduur. Aga teine on see, et heamaitselised asjad tekitavad kiusatust neid ülearu pruukida ning seetõttu ei ole ükski ettevaatus ravimite hoidmisel liiast.

Kolmas asi on muidugi see, et kõik need marja- ja kommimaitsed on ju võigas keemia. Mis tähendab seda, et laps saab kas või koos sellesama päevakübaraga lõhna-, maitse- ja säilitusaineid, tänu millele on küll tore immuunsussüsteemi tugevdajat võtta, aga mis tegelikult ei ole üleüldse vajalikud. Ütleme otse: nad on kahjulikud.

Mistõttu ma kaalun muide nendest „mõmmikommidest“ loobumist. Pigem annan lastele küüslauku, koos leiva ja meega nad oskavad mõlemad seda juba süüa. Idandan terakesi ja peidan salati sisse. Pakun üha puu- ja juurvilju — kuigi poekraami puhtuses on paraku põhjust kahelda, ja kuidas veel.

Vanasti arvati jah, et kui laps midagi sööb ja seda väga tahab, küll ta siis ise teab, missuguseid aineid tal vaja on. Aga vaat vanasti sõid lapsed mineraalainete puuduses mulda, kriiti ja krohvi, mis kokkuvõttes ilmselt midagi kurja ei teinud. Kui nad aga need paganama mõmmikommid peaksid kätte saama või tuubi hambapastat nahka panevad, siis võib päris suur jama majas olla.