Väikeste laste suured tunded: mida võiksid oma lapsele õpetada ja kuidas tema emotsioone väärtustada?
Arvame, et meil lihtsalt on selline iseloom, on alati selline olnud. Samas on siiski olemas teatav kahtlus, kas me sündides just sellised, nagu käesoleval hetkel, alati oleme olnud — arad või ärritujad, entusiastlikud või kinnised?
Esimene emotsionaalne kogemus
Väikelapse kõige esimesed emotsionaalsed kogemused on just kehalised tunnetused.
Sülelapse taktiilsed või maitsetunded võivad olla meeldivad, mugavust ja naudingut tekitavad või vastupidi — valulikud ja hirmutavad. Uued emotsioonid talletuvad ta mällu järk-järgult, lisandudes neile, milliseid laps on juba enne tundnud.
Kui me aga kõik alustame oma emotsionaalset arengut üheltainsalt „stardijoonelt“, kust siis tekivad sellised meievahelised erisused? Vastus on lihtne: emotsioonid tulevad meie juurde ühte teed pidi, ent see, kuidas nad mõjutavad meie edasist arengut on täiesti individuaalne. Viis, kuidas laps suudab (või ei suuda) oma emotsioone tunnetada ning neid väljendada, ei sõltu üksnes temast.
Laps ei kujune välja ise, vaid koos inimestega, kes teda ümbritsevad. Just lähedased mõjutavad oluliselt tema emotsionaalset arengut. Nad on eeskujuks, ent aitavad tal ka mõista, mida ta ise tunneb.
Kuidas väljendatakse kodus emotsioone?
Lapse suhted emotsioonidega sõltuvad eelkõige sellest, kuidas tema vanemad suhtuvad oma tunnetesse. Lapsel, kes pidevalt muretseb ega oska oma tunnetega toime tulla, on väga raske.
Vanemate oskamatus või tahtmatus oma viha ja agressiivsust adekvaatselt väljendada, nende pidev karjumine ja närvilisus traumeerib lapsi. Just sellistest afektiivsetest peredest pärit lapsed reageerivad tavaliselt ainult karjumisele. Viibides pideva emotsionaalse pinge all, õpivad nad kiiresti mitte reageerima ja ka mitte kuulma.
Tekib nõiaring — et lapseni siiski jõuda hakkavad vanemad veelgi enam karjuma...
Milline ka poleks tõde, mille taha täiskasvanud end peidavad, ent just nii identifitseerivad end lapsed.
Teistes peredes on vastupidi — emotsioonid on keelu all. Siin ei räägita sellest, mida tuntakse, ei tohi tunnistada, et kardad, ei tohi tormiliselt oma rõõmu või viha väljendada, sest see pole viisakas. Laps omandab kiiresti tõdemuse, et peab vaikima kõigest oma hinges toimuvast. Ta otsekui „lülitab hääle välja“.
Laps ei suuda kõiki oma emotsioone tappa, ent kartes vanemate hukkamõistu, asub neid endast välja lükkama. Ometi on see psühholoogiline kaitse ebaproduktiivne: probleem ei kao ning üleelamised ja muretsemised vaid kuhjuvad.
Mida võiksid vanemad õpetada?
Kui laps sõltub vanemate elukorraldusest, siis sõltub ta ka sellest, kuidas vanemad aitavad tal isiklike emotsioonidega tutvuda.
Laps vajab täiskasvanute sõnu, et harjuda sellega, mida ta tunnetab. Ta ise on veel oma tunnete võimuses, need täidavad ta üleni, tema aga ei oska neist rääkida. Siit ka täiskasvanu tähtis ülesanne — õpetada talle, kuidas oma emotsioone sõnadesse panna, tehes need sel moel tõeliselt omadeks. Eriti oluline on vanemate roll siis, kui laps astub juba ühiskonlikku ellu.
Esimesed pettumused, esimesed riiud sõprade vahel, esimesed solvumised — see kõik on lapse emotsionaalne igapäev lasteaias, koolis ja mujalgi. Kui palju draamasid toimub koolimaja seinte vahel, millistele täiskasvanud ei pööra pahatihti mitte mingit tähelepanu!
Kui lapse tundeid ei väärtustata
Millised poleks ka täiskasvanute suhted emotsioonidega, on nad ise seda endale teadvustamata vastuoluliste vaadete vangid: lapsesse suhtutakse kui ebaküpsesse isiksusse, keda vaadeldakse ta kasvu järgi — väike.
Siit ka kõik ülejäänu. Täiskasvanud ei väärtusta lapse sõnu ning vähendavad tema emotsioonide tähendust. „Kah mul asi — nutab väheke ja unustab!“ Ei hinda tema kiindumusi: „Noh, vahetasime lapsehoidjat. Küll ta harjub!“ Nad arvavad, et laps ei saa veel aru, mis ümberringi toimub, seetõttu ei suuda ta tunda sama sügavaid tundeid kui täiskasvanud.
Mõelda (mitte ainult) heast
Lisaks kõigele usuvad täiskasvanud, et kaitsevad lapsi, kui säästavad neid tugevatest emotsioonidest. Näiteks varjavad mõne lähedase inimese surma, lahutust või haigust. See on aga viga, sest lapsed tunnetavad alati valet. Soovides head teha võtavad täiskasvanud lapselt kaitstuse tunde: kuidas saab end ohutult tunda, kui vanemad valetavad või ei räägi halbadest asjadest?
Sellises olukorras ei suuda laps oma tundeid väljendada. Ta ei tea, kuidas käituda, kui talle valetatakse. Ta ei julge tunnistada, et teab tõde, ta kardab vanemaid sellega kurvastada. Nii tekib lapse ja tema emotsioonide vahele kuristik.
Loomulikult peab lapsega rääkima tema vanust arvestades. Ent kustutades tema elust ebameeldiva, kurva ja traagilise tähendab takistada teda saamast inimeseks, kellele on looduse poolt ette nähtud nii rõõm, kui ka mure.
Laps on erutatud. Kuidas teda aidata?
Kui lapsed puutuvad kokku millegi tundmatu, ootamatu või hirmutavaga, pole vanematel alati lihtne õigeid sõnu leida, et nende üleelamisi vähendada. Mida siis teha?
Iga vanem teeb seda, mida suudab. Ideaalset lahendust ei ole kellelgi.
Lapse jaoks on kõige olulisem...
- Et sõnad oleksid öeldud. Tänu sellele hakkab tema kurbus teda kõnetama ning mure läheb üle meeleheitest teistsuguseks, samuti valulikuks tundeks, ent selliseks, millega võib toime tulla.
- Et armastav täiskasvanu oleks valmis teda ära kuulama. Ta suhtub temasse kui isiksusse, kes on ära teeninud usalduse. Täiskasvanu jagab lapse muret ja on alati valmis aitama.
Mida öelda, mida teha?
1. Ootamatu surm. Tõde on alati valus, ent vahel on see lausa vastupidine. Kui last toetatakse, siis osutub olukord tema jaoks lõppude lõpuks vastuvõetavaks. Ta tuleb sellest välja täiskasvanumana, kuna temasse on nii suhtutud. Järelikult on oluline tõtt rääkida ning võimaldada tal jagada oma muret täiskasvanuga.
2. Vanemate vahel tekkis tüli. Oluline on, et laps teaks, et …
- Ei tülitse mitte tema vanemad, vaid mees ja naine. See tähendab paar, kes on ilma tema osavõtuta välja kujunenud.
- Mitte tema ei ole tüli põhjus, isegi kui see sai alguse probleemist, mis puudutas teda.
- Tema ei pea olema kohtunik ega lepitaja.
Teinud need asjaolud selgeks, on tähtis näidata, et laps võib väljendada oma ärevust, muret ja hirmu, mille tüli temas esile kutsus.
3. Ta räägib, et sõber ei taha temaga enam sõbrustada. Lapsele tuleb selgeks teha, et...
- See ei tähenda, et ta pole armastust väärt.
- Milline ta ka ei oleks, ta ei saa olla eranditult kõikide poolt armastatud.
- Võimalik, et ta meenutab sõbrale kedagi, keda too ei armasta. Või on ta teinud midagi, ilma seda soovimata, mis sõbrale ei meeldinud.
- Ümberringi on palju lapsi. Kellega ta võib klassis arvestada? Millise uue sõbra võiks ta endale leida?
4. Kui ta on vihane, on oluline...
- Eraldada viha põhjusest, mis viha esile kutsus. Emotsioon on alati lubatav, igaühel meist on õigus endast välja minna, isegi siis, kui teised seda heaks ei kiida.
- Ilmutada sümpaatiat, tunda talle kaasa ja rääkida temaga viha põhjusest.
- Kui viha põhjuseks on keeld, ei takista see vanemaid last toetamast, „Saan aru, sellega on raske leppida, ent see on kohustuslik“. Öelnud seda ja veendunud, et laps spekuleerib oma vihaga, võib talle soovitada oma emotsioone teisiti ilmutada, näiteks sõnade abil. Või saata ta oma tigedusega toime tulema teise tuppa, jätnud ta sel moel publikust ilma.
Allikas: Psychologies, ru
