Alla kolmesed lapsed teleka eest minema

Dr Aric Sigman on psühholoog, Briti Psühholoogiaühingu ja Bioloogia Instituudi liige. Ta väidab uuritud töödele tuginedes, et liigne teleka ja arvutiekraani ees istumine tekitab lastes psühholoogilisi ja vaimse tervise probleeme. Ja mitte ainult.

Dr Aric Sigman töötas läbi kolmkümmend teaduslikku uurimust televiisorivaatamise ja arvutikasutuse kohta ning avaldas koondtulemused ajakirjas “Biologist”. Tulemused on pehmelt öeldes murettekitavad. Kuueaastaseks saanud briti laps on veetnud tervelt aasta oma elust teleka või arvutiekraani ees! 75aastaseks saanud kodanik aga veedab tervelt 12 aastat elust telekat või arvutiekraani vahtides.

Dr Sigman on leidnud uuritud teadustöödest kinnitust arvamusele, et liigne telekavaatamine ja arvutikasutus põhjustavad peale laialt teadaolevale lühinägevusele ka hormonaalse tasakaalu muutusi ja haigusi vähini välja. Lastel tähendab see suuremat riski, et puberteediiga saabub enneaegselt. Viimase põhjus on Florence’i Ülikooli teadlaste arvates melatoniini hulga vähenemine veres telekavaatamise ajal, mis on kehale üks neist signaalidest, et puberteediiga on saabumas.

Metabolismi e ainevahetuse aeglustumine toob nii täiskasvanutel kui lastel kaasa rasvumise ja teist tüüpi diabeedi tekke. Vaimse tervise probleemidest toob dr Siegman esile seose liigse telekavaatamise ja autismi, halva keskendumisvõime ja isegi Alzheimeri tõvega.

Dr Sigmani soovitus on selge ja lihtne: alla kolmeaastased lapsed ei tohiks üldse telekat vaadata, kolme- kuni viieaastastele olgu ülemine piir pool tundi päevas. Vanemate laste maksimumiks peaks olema tund, puberteedi ajal poolteist tundi. Täiskasvanute maksimum on dr Sigmani arvates kaks tundi telekavaatamist päevas.

Paljud on dr Sigmani kritiseerinud, väites, et sellised soovitused pole realistlikud. Tõsi on, et nii telekast kui interneti vahendusel arvutist võib saada palju vajalikku infot, mida muidu ehk kätte ei saagi. Samuti leidsid Chicago Ülikooli teadlased, et telekavaatamine võib koolis edasijõudmist isegi veidi parendada ning sel pole halbu kõrvalmõjusid. Tõsi, see käis laste kohta, kellel perekonna emakeeleks polnud inglise keel, kelle vanemad olid madalama haridustasemega ja mitte valged…

Püüd pakkuda telekavaatamist vanemliku hoolitsuse aseainena on halvim, mida vanemad teha saavad. Teleka ja arvuti taha kauaks istuma jäänud lastel võib tekkida maailmast üsna kurioosne ettekujutus. Seepärast on oluline, et vanemad püüaksid lapsega arutada asjade üle, mida ta pildikastist näeb. Kontrollimine on paratamatult keeruline — eriti siis, kui laps on arvuti kasutamises vanematest, rääkimata siis vanavanematest, palju osavam.