Appi! Elan laste nimel õnnetus abielus
Sõltusin mehest väga
Muidugi põdesin koduperenaiste tüüphaigusi: madalat enesehinnangut, suhtlemisvaegust, alahindasin enda toimetulekut nii igal päeval pisiaskelduste puhul kui elus üldisemalt. Juba mõte, et mul on mees olemas, valmistas rõõmu. Ma sain aru, et sõltun temast, ja olin selle eest tänulik. Olin ju kehvake, saamatuke. Meeski kutsus mind naljatledes „tahmanägu“. Mind see solvas.
Paljud mu sõbrannad on üksikud, n-ö vanatüdrukud või siis lahutatud. Üksi lapsi kasvatada pole meelakkumine, ei majanduslikult ega ka psühholoogiliselt; kohustuste jagamine on kergem. Kui mees hoiaks kas või tunnikese lapsi, kui käid üksi linnas, ka sellest võib üksikvanemana puudust tunda.
Sõbrannade elu kõrvalt näinud, tundsin iga kord rõõmu, kui võrdlesin enda olukorda nende omaga. Ja mees teenib ju hästi, nii et minu palk jääb vaid minu, laste ja majapidamise tarvis, liisingu ja muud maksud maksab tema.
Sõltusin mehest igapäevastes tegevustes — lapsevankri tõstmisest pesumasina käivitamiseni ja lapsega arsti juurde minekuni. Kõiges vajasin teda, välja arvatud ootamine. Võisin talle tunni jooksul 4-5 korda helistada ja küsida, kus ta on, mis ta teeb, kellega koos on, kas tuleb juba jne. Piinlik tunnistada, kuid seda ma tegin. Küllap oli see tüütu, mõtlen praegu, aga siis tundus see loomulik ja vajalik.
Õnneks leidsin töö, see on küll tüütu, aga püüan olla kohusetundlik ja oma väikese palga auga välja teenida.
Loodan, et mees hindab mind, pakub lähedust uuele paremale „minule“. Ootan tema tunnustust kogu aeg. Ma olen nüüd ju parem, oleks ju põhjust? Ootan, et ta kiidaks mind muutuste eest. Aga ma ei saa loodetud tagasisidet. Võtsin isegi 10 kilo kaalust alla — ei mingit oodatud tähelepanu. Hakkasin seda siis mujalt otsima.
Ema varastatud armuelu
Nüüd tunnen kergendust, kui jään mõnel õhtul üksi, mõnikord lasen mobiili akul meelega tühjaks saada, et mees ei saaks mulle helistada ega küsida, kus ma olen ja mida teen.
Jah, ma korvan abielus puuduvat kodust väljas. Olen meie abielu jooksul mõne korra armunud olnud, mõnikord platooniliselt, teinekord mitte. Kuid olen püüdnud mitte lubada endale naudinguid ega romantilisi suhteid. Tunnistan ausalt, et alati pole see keelamine vilja kandnud.
Käin meessõpradega lõunatamas või jalutamas või võtmas tassi kohvi. Nendega seksida ma ei taha. See oleks liiga hea ja liiga valus oleks seejärel koju mehe juurde minna. Lohutan end nende asjade vaatamisega, mida ma kätte ei saa. Kuigi vahel olen ka libastunud.
Kord olin isegi väga armunud ja tundsin tolle mehega haruldast hingelist lähedust. Kuid pärast paari kohtumist tema maamajas loobusin läbi suure valu sellest suhtest. Koosveedetud ajast on mul imelised mälestused, mäletan tema silitusi ja hellitusi, esimest ja viimast korda kuulsin armusõnu nagu ei kunagi varem ega hiljem. See oli mulle oluline! Kui olen eriti õnnetu, nean ennast, et ma end tollele mehele ei pühendanud. Kuid abielu tundus väärtusena, mida minu isiklik elu ja tunded üles ei kaalunud.
Paar korda olen ka üheööseksi kogenud, kuid rängad süümepiinad tegid selle ebamugavaks.
Kelle ees süüd tunnen?
Ma ei tunne otseselt moraalset süüd mehe ees. Tema on oma vajaduse intensiivselt suhelda juba rahuldanud ning nüüd tahab vaid oma firmaga tegelda. Ma ei usu, et ta petab mind teise naisega. Olen selleks ka liiga kontrolliv, et see saaks juhtuda.
Tunnen hirmu mehele vahelejäämise ees, sest lastel peab olema kodu, mõlemad vanemad ja „head suhted“ perekonnas. Kui tööajal pühendun tööle ja õhtul tegelen lastega ning olen oma eluga rahul, siis piinavaks on muutunud mehega voodi jagamine. Muidu suhtlen mehega vabalt, kallistan ja puudutan teda, kuid seksida ei taha. Lapsed näevad, ma loodan, et kõik on korras ja vanemad sõbralikud.
Paljud sõbrannad on naernud mu üle, öeldes, et abielu ja armastus on vastandid. Võibolla ma olen rumal naiivitar, kuid tahaksin siiski uskuda tõelise läheduse võimalikkusesse ka abielus. Meil see puudub. Kui seksikirg otsa sai, sai otsa ka lähedus või siis pigem tunnete aseaineks olnud seksuaalne lähedus.
Ebameeldiv seks ajab jooma
Olen hakanud enne voodisseminekut tee sisse viina valama, et vahekord ei tunduks talumatuna. Õnneks ei suuda ega taha mees mind kuigi tihti, korra-paar nädalas, tavaliselt nädalavahetustel. Kuid just siis ei saa ma õhtuse seksi vältimiseks väita, et hommikul vaja tõusta, jääme ikka magama või muud häma ajada. Kas minust võib saada niimoodi alkohoolik? Mul on hirm.
Selline olukord ei anna mulle rahu, kuid ma ei näe vähimatki võimalust oma elu muuta. Kui keeldun mehega magamast, solvub ta ja leiab ehk teise. Mis siis minust ja lastest saab?
Alimente meie riigis maksta pole ju kombeks… Auto on tema nimel, vaevalt ta korteri mulle jätab, pean minema joodikust isa ja närvihaige emaga korterit jagama, mis on mulle ja lastele täiesti ebakohane ja ebaturvaline.
Tean, et psühholoogid soovitavad alati rääkida ja proovida. Minu mees ütles, et kui ma hull olen, mingu ise psühholoogi juurde. Tema hull ei ole. Ja jutul lõpp. Hakata sellises olukorras otsima lähedust, tundeid ja õrnutsemist inimesega, kelle kõrval aastaid tuimalt tammutud, näib lootusetu.
Jah, olen ka ise kindlasti loobunud teda hellitamast, sest talle ei meeldi, “kui niisama kõvaks aetakse”. Et kui juba, siis juba. Sõnad ja tegevused nagu “petting” ja “eelmäng” võiks tema pärast olemata olla.
Noorena olin ise sageli voodis algataja ning tundsin rõõmu ka vähesest lähedusest elutoa diivanil. Minu jaoks on intiimsus nii käesthoidmine kui seks voodis, kõik moodustab paleti, mis rahuldab mu vajadusi. Püüdsin ennast tundma õppida — rahuldasin mõnikord end masturbeerides. Mehega püüdsin kogeda lähedust, saada tunnustust enda naiselikkusele ja ilule. Kuid mu mehe suust ei tulnud mingeid komplimente ega nende algeidki.
Nüüd tunnen end kui lõksuaetud loom, mul pole muud väljapääsu kui enda tunded ja soovid unustada ning lastele hea ema olla. Jäävad harvad varastatud kohtamised. Ma ei suudaks taluda, kui mu laste majanduslik olukord halveneb minu isikliku elu kapriiside tõttu.
Aga siiski vaevab mind ebameeldivaks muutunud suguelu mu enda mehega.
Mõnikord olen rõõmus ning heas tujus ja tahan temaga vahekorras olla. Näiteks räägin õhtul voodis oma mõtetest-muredest ja hakkab kergem. Siis tunnen temaga koosolemisest rõõmu. Aga tema ütleb, et pikk loba võtab tal seksiisu ära. Teinekord, kui olen õnnetu ja vajaksin lohutust või tuge, kas või sooja sõna või toetavat pilku, ei mõista tema mind ja ei taha kuulata. Siis tundub küll seks abieluvoodis vägistamisena.
Olen lugenud, et ei tohi lasta endale nii teha, aga kui ma “ei” ütlen, siis kardan etteheited, et miks ma ei taha ja tema tahab kogu aeg, aga saab vähe jne. Ja et mida mina virisen ja hädaldan kogu aeg.
Ma ei talu neid etteheiteid, kannatamine on küll valus, kuid vähem tülikas.
Unistus paremast elust
Loodan, et minu püüdlused saada parem töö ja palk toovad ajapikku kaasa ka võimaluse üürida endale ja lastele korter. Kuid tegelikult tean, et seda ei juhtu. Ma ei arva vist kunagi, et minu palgast piisab kolme lapse korralikuks kasvatamiseks, ja minul on ju ka soovid. Ma pole küll moehull ja ajan läbi ka väga lihtsa toiduga, kuid laste arvelt ma kokku hoida ei taha.
Hetkel tundub olukord väljapääsmatuna. Paljud üksikemadest sõbrannad räägivad, kui raske on üksi ühe lapsega. Aga mul on neid ju kolm! Püüan siis väita, et mul pea valutab, aga see on odav nipp. Kardan, et kunagi leiab mu mees endale ikkagi teise, kui ma temaga üldse ei maga. Pean end kokku võtma ja mõtlema enne voodisse minekut millelegi meeldivale. Siis võibolla suudan taluda tema füüsilist lähedust. Vaimseta on see vastik.
Autor ei kirjuta isiklikust elust
