Appi, mu ema on energiavampiir!
Mu ema (62) pole kunagi isaga läbi saanud. Ma ei mäleta oma elust ühtegi hetke, kui oleksin näinud neid teineteist kallistamas. Sellest hoolimata elas ema hambad ristis (laste pärast?) temaga ikka koos. Elab siiani, kuigi kõik lapsed kodust läinud. Mina pesamunana juba 11 aastat tagasi. Ja nüüd on ta elus tühi koht. Ma saan sellest väga hästi aru, et ta tahab, et ma võimalikult tihti tal külas käiksin või helistaksin. Aga ma olen seda vältinud nii palju kui võimalik, sest ma lihtsalt füüsiliselt ei talu seda.
Ma ei jõua kuulata kogu aeg seda sama juttu otsast ja otsast, kuidas ma nii harva käin ja siis ka koos mehega. Kui raske ja üksik ta on jne, jne. Tal on sõbranna, kellega jalutamas käia ja juttu ajada. Samuti käib ta veel endiselt tööl. Mu isa on pensionär, oma vanuse kohta vägagi kõbus, ei joo, ei löö. Mu vend elab lähedal. Ema näeb iga nädal oma lapselapsi. Aga ikka on tema jaoks kõik nii kohutavalt halb ja mõttetu.
Ta on öelnud välja, et kahetseb, et mul ülikooli lasi minna, sest ta teadis ju küll, et mida kõrgemalt haritud, seda kaugemaks emast jäädakse. Ta eelistaks, kui ma ei saaks enda eluga hakkama ja ta saaks mind endiselt kasvatada ja poputada. See on ju absurd!
Ja nii ma püüangi, hambad ristis kord kuus külas käia. Siiski koos mehega, sest tema tuge on mulle oma vanematekodus(!) käies vaja. Ja tunnen hirmu, kui mu ema on mulle külla oodata. Ta tuleb ja süstib minusse jälle suure laadungi süümepiinu, kuidas ma ikka nii kaugeks ja võõraks olen jäänud. Läheb ära, on natuke rõõmsam, et mind nägi, kuid ei jäta kunagi mainimata, et ehk aasta pärast ikka jälle näeme. Kuigi üle kahe kuu pole kunagi külastuste vahet jäänud.
Ta on ka antidepressante söönud. Ei tea, kas ka hetkel, kuid kui paus vahele tuleb, siis on asi ikka eriti hull. Ja kuidas ma siis ütlen talle, et ma ei taha sul tihemini külas käia, sest see teeb mu haigeks?
Samas tahan ju ka oma isa näha, aga tavaliselt ma ei saa temaga rääkidagi, sest ema segab igale isa öeldud lausele vahele ja tänitab, kui valesti too ikka mõtleb/räägib/elab. See on nii õudne kuulata. Olen püüdnud emale öelda, et ma ei salli seda, aga siis tuleb vastuseks, et mina ei tea midagi ja tema on see, kes peab isaga koos elama.
