Ärge pahandage minu lapsega!

 (38)
Ärge pahandage minu lapsega!
Scanpix

„Kui kasvatamatu jõmpsikas!” kuuled naabrinaise suust oma poja kohta. „Teie tütar on lasteaia kõige aeglasem laps!” kurdab kasvataja. Kas tasub last otsekohe kaitsma asuda või tuleks käituda veidi paindlikumalt?

Liisa istub ikka oma taldriku taga…

Tuled oma tütrele lasteaeda järele. Kõik lapsed mängivad juba ammu, ainult sinu kullake istub ikka veel oma taldriku taga. Kasvataja alustab oma igapäevast juttu: „Liisa sööb meil jälle kõige kauem… Näe, ema tuli juba järele. Jalutuskäigule jäime ka tema pärast hiljaks…”

See on ilmne ebaõiglane kriitika, ning lisaks veel täiesti valesti formuleeritud — kasvataja süüdistab sind ja su last selles, et teete ta töö keeruliseks. Ta annab mõista, et su tütre aeglus on puudus, mille tõttu kannatavad teised — „õiged” lapsed.

Sel juhul on sul täielik õigus vaielda kasvatajale vastu: „Te muretsete teiste laste õiguste pärast, aga ei mõtle selle lapse õigustele, kes on sunnitud kiirustama, tundma stressi ja ebamugavust…”

Kui tahame, et meie laste õigusi austataks, tuleb anda korrektne, kuid otsustav vastulöök ebaõiglasele kriitikale, ükskõik kellelt see ka ei tule. Selgita kasvatajale (kui ta seda veel ei tea), et kõik lapsed on erinevad.

Seotud lood:

Aeglus on temperamendi omadus, mitte aga halva kasvatuse tagajärg. Pedagoogi ülesanne on organiseerida rühma elu, arvestades seejuures kasvandike individuaalseid iseärasusi.

Näiteks tuleks aeglasevõitu lapsele ülesanded kätte anda varem, et ta jõuaks need koos teiste lastega lõpetada. Kui aga mingitel põhjustel pole see võimalik, tuleb teda aidata (puder lõpuni süüa, kingapaelad kinni siduda), seejuures ilma igasuguste lapse väärikust alandavate kommentaarideta.

Kui aga lapsele teevad ülekohut võõrad inimesed? Meil peetakse millegipärast normaalseks rääkida võõraste lastega käskival toonil: „Kuulge, poisid, minge kohe mujale mängima!”, „Tõuse püsti ja lase vanainimesel istuda!” Ära väsi seismast oma lapse eest ärritunud muuseumivalvurite või ühissõidukis sõitjate puhul. Iga inimese, ka väikese (või tema ema) poole võib võõras vaid viisakal toonil pöörduda.

Loomulikult tuleb ka ennast kontrollida, kui tahaks võõrale lapsele tema kohta kätte näidata.

Ta viskas mu Barbie aknast välja!

Tulid pojale muusikaringi järele. Selgub, et ta ei oota sind üksinda. Ukse juures seisab äranutetud näoga tüdrukuke oma emaga, nende kõrval aga tammub jalalt jalale sinu kallis pojuke. Milles asi?

Tuleb välja, et poiss võttis tunni ajal tüdrukult tema mänguasja ning viskas selle aknast välja, ning asitõendina näidatakse sulle porist Barbie-nukku. See polevat aga esimene kord, kui poiss tüdrukut kiusab.

Tüdruku ema on oma mure ära rääkinud ning vaatab ootavalt sulle otsa. Tema huuled on kokku pigistatud ning pilk karm. Konflikt pole veel õnneks lõkkele löönud. Nüüd sõltub kõik sinu reaktsioonist. Kuidas käituda?

Loomulikult ei tasu kohe kõikvõimalike süüdistustega poja kallale söösta. Kuid vastata teise lapse emale külmalt: „Tänan informatsiooni eest!” ning lahkuda rahulikul ilmel koos oma pahandusetegijaga pole samuti õige.

Anna teisele emale mõista, et sa ei kiida oma lapse käitumist heaks. Vabanda tüdruku ees oma poja pärast. Poissi selleks sundida pole mingit mõtet — ta vaikib kangekaelselt, muutes niigi ebameeldiva olukorra veelgi keerulisemaks, või nähvab vajaliku vabanduse vaid selleks, et ta rahule jäetaks. Niisiis tuleb sul endal teha kõik sinust sõltuv.

„Kasvatuslik kõnelus” tuleb lapsega läbi viia kodus, eemal võõrastest silmadest. Peamine, et poiss mõistaks, et sa ei kiida tema käitumist heaks ega luba tal edaspidi nii toimida. Seejuures ei tohi tema väärikust alandada, seda eriti teiste juuresolekul.

Juhtub ka nii, et õiglasi etteheiteid sinu lapse aadressil tehakse täiesti vastuvõetamatus vormis. Selles olukorras, ära kuulanud vihased repliigid, võid inimesele vastata, et oled temaga põhimõtteliselt nõus („Jah, mu tütar käitus tõepoolest inetult”), kuid sa ei luba, et su lapse kohta kasutatakse taolisi väljendeid. Alles pärast seda, kui vestluskaaslane on korrektsemaks muutunud, jätka temaga vestlust, kuidas kujunenud olukorda lahendada.

Kas sinu laps on kurja juur?

Lasteaias juhtus äpardus: lapsed avasid kraani, ning surunud selle sõrmega kinni, korraldasid väikese, kuid väga lõbusa purskkaevu. Esialgu pritsiti üksteist, seejärel kasteti kogu tualettruumi põrand üle… Ei saanud hakkama ka ilma kannatanuteta, keegi libises, kukkus ja lõi nina ära, keegi sai üdini märjaks (lugu juhtus talvel). Niisiis, mitte eriti meeldiv asi.

Kõige ebameeldivam on aga tõsiasi, et üheks algatajaks olevat olnud sinu laps. Ta saab sinu nähes kasvataja käest riielda, sina oled aga päris nõutu, sest ei tea, kas laps on tõepoolest süüdi või jäi ta lihtsalt kasvatajale esimesena ette. Kuidas sellises olukorras käituda?

Võta lihtsalt aeg maha. Püüa iseseisvalt välja selgitada, mis siis ikkagi juhtus. Anna kasvatajale mõista, et jagad tema pahameelt juhtunu suhtes, kuid esialgu ei tea, milline osa oli selles loos sinu lapsel. Ära kiirusta last otsekohe süüdistama ega ka kinnitama, et tema on süüst puhas. Luba, et selgitad kõik välja ning kui on vaja, võtad abinõud tarvitusele.

See lubadus tuleb aga ka kindlasti täita. Vastasel juhul, kui hakkad koduteel lapsega tühjast-tähjast lobisema, saab ta sellisest teguviisist mitte just kõige parema õppetunni. Isegi siis, kui laps sel korral polnudki süüdi, võib ta arvama hakata, et ta võib edaspidi ulakusi teha, ilma et riielda saaks, sest tema ema ei tunne selliste asjade vastu huvi.

Kritiseeri last õigesti!

1. Ära kunagi võrdle oma last teiste lastega, ära neid talle eeskujuks sea. Ta ei pea mitte kellegi järele joonduma. Ega sullegi vist eriti meeldiks, kui su mees kutsuks sind üles olema sarnane mõne teise naisega.

2. Ära räägi lapsele: „Sa pead!” Tegelikult ei pea ta midagi. Võiks öelda hoopis: „Ma tahaksin…”, „Mulle meeldiks, kui…”, „Ma arvan, et sa saad sellega kindlasti hakkama…”

3. Last võib võrrelda vaid tema endaga: „Eile sa püüdsid ja sul tuli kõik palju paremini välja”.