Teema on „Ema tuleb koju pärast tööpäeva lõppu ehk ema ei tulegi koju.” Miks? Sest ema on tööl ööpäevaringselt. Kui tal on kaks last, on ta tööl 48h ööpäevas ja kui emal on kolm last, siis on ema tööl 72h ööpäevas. Mõni ema on tööl terve elu. Vanasti sünnitasid naised kartulivagude vahel ja selle ütlemine oli tugevuse märk. Ei mina ega mu sõbrannad pole sündinud kartulite vahel, aga nii tugev kui ma olen emana, pole ma kunagi varem olnud.

Mina hakkasin emana tööle 21aastaselt. Siis sünnitasin oma esimese lapse. Suur töö algas kohe esimesel veerandtunnil: mähkmed, imetamine, lüpsmine, lõputu jalutamine, kolmetunniste gaasivalude tuimestamine, allergiate märkamine, ahastamine ja selgitamine; riiete leotamine, lappimine ja avastamine, et uus asi, aga juba väike; hammastest pinges igemete geelitamine, nutu vaigistamine; potitamine ja nurka lastud pissi avastamine, libisemine ja kuivatamine; mõistmine, et see kõik pole minu jaoks, kuid jätkamine; viisakusreeglite tampimine ja lõputu õpetamine — kuidas olla hea, sõnakuulekas ja nunnu;  üks lõputu söögitegemine  — toiduainete valimine, kojutoomine, toidutegemine. Avastamine, et lapsele ei maitse mitte midagi ja sellega seonduvalt ema vererõhu timmimine. Ja siis — kui ta juba magab! — lapse imetlemine ja vihastamine, et ta on värvitud seina pliiatsitega tugevalt kraapinud. Riik on selle perioodi nimetanud emapuhkuseks. 

Siiamaani oli see kõik üks lõputu emadepäev ehk töö emana. Päeva sisse peab mahtuma ka „töö iseendana”, „töö naisena” ja  — mul pea juba valutab selleks hetkeks — „töö mehega.”

Kui meest ei ole või on mees töö iseloomu tõttu tihti ära või hoopis välismaal, siis see „töö „mehega” ja „töö iseendana” jääb ära. Juuksur, trenn, kino, teater, raamatukogu — seda ei ole vaja. Teil ei ole vaja olla enam ilus, sale, tark, oma ala spetsialist ja laia silmaringiga. Ehk just see, mille pärast te meestele kunagi silma jäite, sest ema on ema. Ema on turvaline loom, kellele on keelatud töölt puududa. Kas teate, mis juhtub, kui ema jääb haigeks? Ema läheb tööle. Ema ei tohi haigeks jääda. Naine võib.

Mõnes peres sünnib ka teine laps ja „emadepäev” saab värve juurde. Kui enne oli elamise kiirus võrreldav sõidukiirusega 60  km/h, siis nüüd kimate 120 h/km. Ema ellu lisanduvad olukorrad, millega sa polnud arvestanud. Sest sa teadsid, et minu laps on nii hästi kasvatatud ja tema nii ei tee. Aga ühel päeval see tuleb ehk ema peal on laste omavahelise tülikonflikti võimalik ennustamine ja ennetamine, kakluste lahutamine ja nuttude vaigistamine, ütlemiste talumine nagu „ma ei söö seda”, „ma ei pane seda selga”, „ma ei tee seda”, „ma vihkan seda pusa”, „ma vihkan sind”. Jah. Ma vihkan oma ema on lause, mis võrdub kuskil ametikohas ütlemisega „me alandame su palka 80 protsenti” või „Sorri, me viime su kontorist välitöödele.“ 

Ja kui mõnes peres sünnib ka kolmas laps, siis ahastus, et teie kõhunahast saaks vastupidava tugitoolikatte, on väikseim mure. Nüüd on kiirused nii suured, et boksipeatusi ei ole! EI OLE! Aga ärge unustage, et olite ju kunagi naine, eks. Absoluutselt mõtlev organism, raamatukogu liikmekaardiga. Nüüd on teil rahakoti vahel Comarketi, Rimi ja Säästukaardid.

Ma ei hakanud siin rääkima albumi piltidest, kus enamus piltidel on ema tõsine. Haigutav või natuke udune. Või purjus, sest ükskord olite liiga närtsinud, et näida kaine. Või pole üldse peal, sest tegite parajasti pilti. Meie pere albumites ja arvutis on tohutult pilte, kus kõigil pereliikmetel on suud naeruselt õitsvad, kuid minul on juuksed rasvased, nägu higist leemendav, jope eest porine, sest laste lemmikkoht on ema kukil. Jah, minu kukil.

Aga isa, küsib kuri kommentaator. Isad on teadupärast selleks ajaks, kui lapsega saab mehejuttu rääkida. Paljud isad on enamuse ajast parema meelega tööl, trennis, sõpradega või mõtlevad sellest, mille tagajärjel võib teie perre sündida veel üks laps. Veel üks emadepäev teie ööpäeva sisse.