Ema armastust jagub vaid ühele!

Ideaalne peremudel on ema, isa ja vähemalt kaks last. Siis on vanematel vanaduspõli kindlustatud ja lastel tore koos kasvada ja mängida. Mina väidan, et üksiklapse elu on kordades parem, sest ükski ema ei suuda lapsi lõpuni võrdselt kohelda ja võrdselt armastada.

Mina ise olen pärit kahelapselisest perest. Mul on noorem vend, kes sündis siis, kui mina olin neljane. Ehk siis — minu lapsepõlv lõppes neljasena. Siis pidin hakkama suureks õeks, kuigi ma seda ei palunud, mul selleks kogemusi ja oskusi ei olnud, kuid vanemate arvates pidin oma eluga edaspidi suures osas ise hakkama saama. Ma ei osanud siis veel kingapaelugi siduda, kui pidin hommikuti ise külmkapist söögi kätte saama, end ise riidesse panema ja ise ka lasteaeda minema (jah, siis olid ajad teised).

Ma ei mäleta, et ma oleksin tundnud rõõmu venna saabumisest. Pigem imestasin ma, kes ta selline üldse on ja mis õigusega tuli ta meie koju ning röövis minult mu ema ja isa. Miks tema on minust tähtsam?! Miks tema tohib õhtuti ema süles olla, aga mina pean ise magama minema? Ma ei mäleta, et emal oleks minu jaoks olnud aega, et me oleksime kusagil ainult kahekesi käinud, ainult kahekesi aega veetnud. Ikka tilpnes see tüütu vend sabas ja rikkus kõik ära. Hiljem pidin sunniviisiliselt temaga koos mängima, teda vastu oma tahtmist hoidma, kui ema ja isa tööle läksid, ning talle süüagi tegema. Ma ei olnud enam laps, vaid suur õde.

Emal limiit täis

Mehe ema ütles kord, et kolmas vend on talle kõige armsam ja viimast tütart suudab ta vaevalt taluda, sest tema limiit on täis ja enam kasvatamisega tegeleda ei jaksa. Ükski laps ei peaks kuulma seda, kuidas ema teda „vaevalt talub!”

Abikaasa on pärit suurperest. Temal on veel kolm õde ja kaks venda. Ka tema on pere esimene laps. Kuigi temal olid ja tänaseni on oma õdede ja vendadega mõnevõrra lähedasemad suhted, ei suuda temagi meenutada oma lapsepõlvest kvaliteetaega koos ema või isaga. Ema oli alati kas rase või siis imikuga kodus, ei saanud osa võtta lasteaiaüritustest ega koolis lastevanemate koosolekutest ning abikaasa kui suur vend pidi järjekordse tita sünni järel jälle isal aitama ülejäänud laste eest hoolitseda.

Ta ei mäleta, et oleks saanud oma emaga mõnikord rahulikult vestelda, oma muresid rääkida või rõõmu jagada. Emal oli alati kiire, sest mõni tatine nina vajas pühkimist, katkine põlv tohterdamist või kui imekombel kõik lapsed olid terved, siis tuli kiiresti katki läinud aken korda teha või kartulid maha panna. Rääkimata sellest, et raha oli alati väga vähe, elati väga kitsastes tingimustes, pead jalad koos kahetoalises korteris. Riideid saadi sugulastelt või tuttavatelt või odavmüükidelt. Lapsi ei kasvatatud, nad kasvasid ise.

Sellise kogemuse põhjal tegime koos otsuse — meie perre sünnib vaid üks laps!

Me ei taha,et meie laps peaks terve elu kellegagi rivaalitsema, tähelepanu eest võitlema, oma vajaduste rahuldamiseks karjuma või selleks, et meil temaga aega tegeleda oleks, pidevalt oma järjekorda ootama. Kui praegu näen, kuidas meie põngerjas, kes tänaseks on juba seitsmeaastane ja läheb sügisel kooli, on tegelikult ikka veel nii väike ja väeti, nii kogenematu ja rumal, vanemate lähedust, abi ja nõu vajab, ei suuda ma ette kujutada, et ta peaks nüüd äkki suureks kasvama, sest perre tuleb beebi, kes nõuab veel rohkem tähelepanu kui tema.

Vaid väga rikkad inimesed suudavad oma kõikidele lastele võrdseid võimalusi pakkuda. Keskmine pere keskmise palgaga (nagu meie) peab ikka väga hoolikalt kalkuleerima, milline laps seekord klassiekskursioonile lubada või millisele lapsele sel hooajal uus talvevarustus osta. Trennirahad, koolirahad, taskurahad, reisirahad, kinorahad…selge see, et millegi (või kellegi) pealt tuleb kokku hoida ja kõike lubada ei saa. Meiegi ei luba oma lapsele KÕIKE, kuid mitte seetõttu, et meil poleks seda võimalust, vaid seetõttu, et me ei taha teda liigselt ära hellitada ning jätta talle muljet, et talle on kõik lubatud. Rahaga ümber käimist ja raha väärtust oleme talle juba väga varakult õpetanud.  

Ema ei suuda armastust võrdselt jagada

Kui sünnitada mitu last, peab ema olema suuteline armastama kõiki oma lapsi võrdselt. Isa muidugi ka, kuid ema armastus on lapsele vajalikum! Kui paljud emad tulevad sellega toime? Ikka on mõni laps armsam, kes saab rohkem tähelepanu, rohkem armastust, kellele antakse andeks kõik patud ja sigadused. Kes pääseb lillevaasi ümber ajamisest leebe naeratusega, kuid tema õde või vend peab sellise õnnetuse eest nurgas seisma või taskurahast ilma jääma. Minu ema on tunnistanud, et mina olen see esimene vasikas, kes aia taha läks, vennaga saab ta nüüd minuga tehtud vigu parandada. Mehe ema ütles kord, et kolmas vend on talle kõige armsam ja viimast tütart suudab ta vaevalt taluda, sest tema limiit on täis ja enam kasvatamisega tegeleda ei jaksa. Ükski laps ei peaks kuulma seda, kuidas ema teda „vaevalt talub!”

Ebavõrdselt koheldakse ka täiskasvanud lapsi. Seda on lugeda pea igas foorumis ja kuulda pea igal sõpruskonna koosviibimisel, kuidas ühele lapsele jäeti päranduses metsad, maad, maja ja korter ning teised lihtsalt „unustati” testamendist välja. Kuidas ühe lapse järeltulijaid hellitatakse ja armastatakse, teise lapse lapsi aga ei peeta isegi sünnipäevadel meeles. Mina ei ole nii tugev inimene, et suudaksin oma armastust võrdselt jagada. Ma tean oma piire ja võimeid ja suudan korraga pühenduda vaid ühele „projektile”.

Naine või kurnatud koduperenaine?

Me kumbki abikaasaga ei suuda meenutada, kas ja millal meie emad aja maha võtsid ja n-ö naiseks olemisega tegelesid. Väljas sõpradega kohvitamas või isaga tantsimas või puhkusel käisid. Alati oli lastega nii palju tegemist, et enda jaoks aega ei jäänud. Ja mis oli tulemus? Närvilised ja väsinud perenaised, kellest ei olnud ei lastele ega abikaasale suuremat rõõmu. Mina kavatsen jääda selleks ilusaks emaks, kes käib igal kooliüritusel ja igas trennis lapsele kaasa elamas, kellel on alati särtsu ja tahet oma lapsega tegeleda ja tema jaoks aega leida. Meie laps peab saama olla laps ja mina tema kõrval ilus ja kepsakas naine!

Me kumbki abikaasaga ei süüdista oma vanemaid, sest mõistame, et nemad talitasid oma äranägemise järgi ega osanud pereelu paremini korraldada. Kuid meie oma lapsele sellist kogemust ei soovi.