Ema hädas: väimees kolis sisse ja jäigi meile, kuigi tütar jättis ta ammu maha

Tuleb välja, et mul on saunik. Tütar vedas veel lapseohtu olles endale mingi mehe koju. Oli ta siis 17 aastat vana, väimehekandidaat mõned aastad vanem — äsja ülikooli lõpetanud pikk poiss. Kuna kooselusoov oli suur ja näha oli, et keelata neid ei saa, siis lasime neil oma hoovipealse saunamaja korda teha ja seal elada. Seal ruumi parasjagu — pesta sai ja väikses kööginurgakeses süüagi teha, lisaks magamiskoht ja ruumi asjade paigutamiseks.

Nii nad seal siis elasid-olid kolm aastat. Meilt oli tasuta elupaik olemas, ise rabasid kooli kõrvalt juhuslikke otsi teha ja said niimoodi söönuks ja riided selga. Eks teinekord ikka pakkusime neile ka süüa kui rohkem tehtud sai ja üldiselt oli läbikäimine sõbralik. Jumalale tänu, päris pereloomiseni asi ei jõudnud ja abielust ka veel juttu ei olnud.

Nüüd aga lõpetas tütar oma humanitaarainete bakalaureuse ära ja kuna sel alal, teadagi, tööotsad sülle ei kuku, otsustas aastaks välismaale lapsehoidjaks minna — et saab keele suhu ja siis võibolla tõlketööd teha või midagi. Iseenesest mõte hea, aga lehtsabake nagu ta mul on, suutis kohe esimesel nädalal pereisale silma teha. Nüüd on seal kaugel maal üks kolme lapsega pere lagunenud ja minu tütrel armastus suur. Muudkui kiidab, et tema enam tagasi ei tule. Hakkab seal endast pea 20 aastat vanema mehega tema võõraid lapsi kasvatama, sest ometigi on “mõrrast” pereema süüdi pere laialiminekus, mitte minu nooruke blondiin.

No olgu, sellesse ma ennast mässima ei hakka. Minu probleem peitub hoopis mujal. Nimelt on sellel endiselt väimehekandidaadil raske olukorraga leppida. Tema on selline luuletajast õrnhing, saadab aga pakkide kaupa armastuskirju välismaa poole teele ja loodab, et tütar mõistuse pähe võtab ja tema juurde tagasi tuleb. Meie abikaasaga sellesse enam ei usu, aga kuna tütar on kaugel maal ära, siis peame meie kuidagi poisile selgeks tegema, et ei seda naist ta enam tagasi saa… no ja kuna meil temaga mingit seost ei vereliini pidi ega paberil pole, siis võiks ta meie saunamajakesest ka nüüd välja kolida. Saaksime selle välja rentida, natukenegi lisatulu.

Aga ei, noormees istub ja nukrutseb seal. Näitab ennast muidugi ainult heast küljest. Maja on ta iseenesest palju kõpitsenud, tuttavad-sõbradki appi kutsunud. Materjaliraha talle pakkusime aga selle lükkas tagasi, et ikkagi tema saab tasuta elada ja nii. See oli muidugi siis, kui tütar ka veel kodus oli. Seepärast ongi keeruline teda päris välja visata, aga üüri maksmisega pole ta ka nõus — ütleb, et seda summat ta juhuotstega kokku ei saaks. Et ühikas oleks odavam. No mingu siis ühikasse ometi või üürigu sõpradega mitmepeale korter, saaks ka natuke nende kibedate mälestuste keskelt välja ja saaksime kõik oma eludega edasi minna. Kes siis kus.