Pere kolmest tüdrukust ja kolmest poisist on kaks nooremat last kõigest kahe- ja nelja-aastased. Laste isa, kes on küll elavate kirjas, on saanud oma elukommete tõttu lähenemiskeelu. Laste saatus ei jätnud ükskõikseks ka naabertalu elanikku, kes võttis ühendust Nupsu
usus, et inimeste abiga saab pere ehk kokku jääda ja oma kodus edasi elada.

„Magada juba saan,” tunnistas ema surmast toibuv kuuest õest-vennast vanim, praegu ainsana täiskasvanu, 26-aastane Avelii. Seni Pärnus üürikorteris elanud ja spoonitehases töötanud noor naine tuli pärast ema surma tagasi sünnikoju ja on valmis nooremate õdede-vendade eest hoolitsema. Asja muudab keeruliseks aga see, et Aveliil sääste ei ole, töötamisvõimalust Hanilas samuti mitte, ega ka kogemust nii suure pere majandamisega.

Kui paberimajandus lõpuks korda saab ja Avelii oma õdede vendade eestkostjaks määratakse, tuleb pere igakuiste kulutustega toime. Sinnamaani tuleb aga ära elada, sest läbi kohtu käiv asjaajamine võib võtta kuid. „Lastetoetused saime teha Avelii nimele,” rääkis valla sotsiaalnõunik Juta Noor pere ainsast sissetulekust, mis muidu läinuks rongaisa kõrist alla. Sotsiaalnõunik usub, et Avelii saab pereemana hakkama, kui talle piisavalt toeks olla. „Alternatiiv oleks lastekodu ja sealt tagasi tulles ootaks neid maja asemel varemed,” tõdes Noor.


Selleks, et lapsed saaks kodus edasi elada, ei piisa aga ainult heast tahtest ja riigi ning valla toetustest. Maja, milles emata jäänud lapsed elavad, on kohutavas seisukorras ja kiire tegutsemiseta muutub see päev-päevalt eluohtlikumaks. Ahi ja pliit on tuleohtlikud ja ajavad suitsu sisse, näib et kokkuvarisemise äärel olev, läbiroostetanud ustega pliit püsibki püsti veel vaid tahtejõu najal. Puhas vedamine, et maja pole veel maha põlenud.

Praegu elab pere valla toiduabist, omast käest on piim emast jäänud kitsedelt. „Need tuleb maha müüa, sest talveks neile heina enam ei ole,” rääkis Avelii. Pudrupiim tuleb tema sõnul edaspidi tuua naabertaludest, kus peetakse piimaandjaid lehmi. „Piima ikka saab,” uskus Avelii. Mis kõigest muust saab, seda Avelii ja tema hoolealused veel ei tea. Praegu elavad nad päev korraga, unistades sellisest elust ja kodust, millist neil kunagi olnud ei ole.