Emaks kasvamine
Armastasin last niisamuti kui muud elu. Õnneks aitas ema mul poja eest hoolitseda ning sain minna ülikooli. Lapsele tähendas see koduse ema muutumist üliõpilasneiuks: loengud ja seminarid päeval, seltskonnaelu õhtul ja öösel. Mu ema oli üksik pensionär ning lapselaps otsekui uus täht tema taevas. Poisiga sai ta tegeleda, tema eest hoolitseda.
Sellest ajast säilinud fotod näitavad ka mind lapsega: Euroopas reisimas, pargis jalgrattaga, mere ääres ujumas. Kuid vähem mäletan ma hommikusi lasteaiatädisid, vahtralehepidusid ja õhtuseid unejutu lugemisi.
Poeg mäletab varasest lapsepõlvest Ämblikmeest, keda ta hirmsasti soovis ja ka sai, pöörleva tiivikuga helikopterit ning kallist, kuid arendavat Lego-maailma. Kohver klotsidega on meil ikka alles. Samuti mäletab ta õhtusööke minu emaga. Mind polnud kodus. Mäletab sedagi, kui saatis mu jälle bussile ja lehvitas ja lehvitas.
Leidsin uue püsisuhte, kui laps oli neljane, aasta pärast sündis teine poeg. Hakkasin vanema pojaga rohkem koos olema, kolisime ilusasse omaette korterisse ja last kasvatanud vanaema jäi tagaplaanile. Ometi jäi mul esmasündinu jaoks vähe aega.
Olin väiksemaga kodune, kui vanem poeg käis lasteaias. Mäletan nutuseid hommikuid, kui ta hoidis esikukapist kätega kinni ega tahtnud kuidagi minna. Praegu mõtlen, kas oli vaja last nii kramplikult kasvatada. Toona tundus mulle aga, et kodus hakkab tal igav: lasteaias õpetatakse suhtlema, joonistama, lugema, laulma. Arvasin, et last peab õpetama kohustusi täitma. Ja hommikul minna oli tema kohustus.
Kaotatud lähedus
Vanema poja esimene õpetaja meenutas paljuski minu ema: oli lahke, kogemustega, oma pojad juba suureks kasvatanud. Poisil läks temaga koolis hästi. Viiendas klassis vahetus klassijuhataja. Uus õpetaja oli rabe, rääkis kogu aeg, kuidas lapsed on nüüd suured ja peavad ise kõike tegema ja meeles pidama.
Mina avastasin samal ajal, et aeg on karjääri teha. Ühelt poolt jätsin poja koolis toimunud muutusega üksi, teisalt ootasin temalt jätkuvalt häid õpitulemusi. Koolikoormus kasvas, teemad muutusid mahukamaks. Aeg-ajalt püüdsin tema kodust õppimist kontrollida. Lasin vastata küsimustele. Kui tundus, et laps võtab ülesannet liiga kergekäeliselt, siis saatsin ta tagasi õppima.
Pühendusin tööle. Poiss sai endale kõigepealt telekamängu ja aasta pärast arvuti. Aja möödudes kujunes arvutimaailm talle ümbritsevast turvalisemaks.
Noorema lapsega käisin trennis, väljasõitudel ja sõbrannadel külas. Mäletan, kuidas üks sõber tundis kord muret, kas ma tegelen ka vanema pojaga ega ole teda üksi jätnud. Vastasin, et ta ei taha emaga käia, on juba suur.
Poisil tekkisid ju sõbrad, kellega ta jagas arvutivaimustust. Kas siis pidin võtma teda vägisi kaasa metsarajale ja lõket tegema? Minus elasid ikka veel unistused õnnelikust perest, vastastikusest hoolimisest ja lastest, kellele suudan pakkuda tuge. Olin aga jätnud oma poja üksinda, pühendanud talle liiga vähe aega.
Aeg-ajalt tegin katseid seda heastada. Näiteks võtsin kätte ja korraldasin lastevanemate raha eest poja klassis remondi. Värvisime seinad, ostsime nagid ja riiulid, tõime lilli, õmblesime kardinad, parandasime pingid ja hankisime maakaardi. Aga ma ei tea, kas poeg sellest hoolis.
Seitsmendas klassis käis pidev võitlus selle nimel, et poja hinded ulatuks veerandi lõpus rahuldavateni. Ainus teema, mis üha jutuks tuli, oli õppimine: halvad hinded, põhjuseta puudumised ja tegemata tööd. Lõpuks ei julgenud ma enam tema tuppa minnagi, sest jutt jõudis sekunditega tülini.
Inetu pardipoeg
Siis sai minu teismeliseaeg mööda ja otsustasin hakata vanema pojaga sihikindlalt tegelema. Alustuseks lihtsalt istusin tema toas mõne minuti. Olin olemas. Kehakeel võib olla sõnavoolust kõnekam. Sain sammhaaval teada tema sõpradest ja unistustest.
Minu katsed jõuda omavahelistes suhetes kuldmedalite klassi olid aga jäänud hiljaks. Mõnikord vihastasin. Mina teen kõik, mõtlen, muretsen! Kas tema ei võiks siis ka rohkem pingutada?! Aga armastus aitas ärritusest üle saada. Püüdsin asendada muretsemist hoolimisega ning kasvada järjekindlamaks. Tundub, et seda oligi pojal vaja.
Praegu veel ei tea, kas sellest saab inetu pardipoja lugu, kelle “luigeks-kasvamise” võimet ei suutnud pere ja pedagoogid piisavalt märgata; kellest kasvab tubli ja hooliv inimene vaatamata mitterahuldavale õpitulemusele mõneski aines. Suur rõõm oli teada saada, et poeg saadab oma neiule lilli. Tundsin selle üle suuremat emauhkust kui tema murdvõrrandite järelkontrolltöö kolme üle.
Minu kõige õnnelikumad emaksolemise hetked on sündinud lapse silmades peegelduvast rõõmust. Olgu see tunnitöö eest saadud hea hinne või uus mp3-mängija. Rõõm on rõõm.
Tunnen, et kuigi pole suutnud lapsi upitada “meie-võidame-alati” edurongile, olen kasvatanud armastust hindavad inimesed. Poeg, kes oskab avada naisele ukse ja aidata talle mantli selga, kelle pilgus ka musta juuksetuka ja teismelise trotsi vahelt piilub inimlik armastus, ongi minu saavutus.
