Esiklapsena sündimine röövis minult lapsepõlve

 (61)
Esiklapsena sündimine röövis minult lapsepõlve
Scanpix

Päev, mil mu noorem õde haiglast koju toodi, on mul siiani selgelt meeles. Mäletan, et emal olid unised, aga õnnelikud silmad ning isa oli elevil ja ta liigutused olid kärmed. Õde pandi koos tekiga vanemate voodile, ema andis talle süüa ja vahetas ta mähet. Ma võisin katsuda ta tillukesi sõrmi ja varbaid ja kui ma ettevaatlikult voodi peal istusin, anti õeraas mulle ka hetkeks sülle. Olin siis nelja-aastane.

Ma ei olnud armukade laps — selle asemel, et vinguda, miks ma enam ema ja isa ainus lapsuke pole, olin ma uhkusest lõhkemas, et olen nüüd vanem õde. Tahtsin näidata õele kõiki oma nukke ja nukuriideid, raamatuid ja pehmeid loomi. Mäletan, kuidas ema neid leebelt tõrjus ja ütles, et Laurale* on neid veel liiga vara näidata, ta tahab algul ainult süüa, magada ja ilma uudistada. Sellest, et õde vaid neid asju soovib, sain ma peagi ka ise aru. Vanemate magamistoast sai justkui mingi püha paik, kus võis käia vaid kikivarvul, sest Laura sõi või magas. Ta magas palju, kuid ta uni oli habras, seega keerati kodus justkui volüüminupp madalamaks.

Väga palju ma Laura vastsündinueast enam ei mäleta, küll aga on mul selgelt meeles aeg, mil ta hakkas kõndima, rääkima ja pahandusi tegema. Kui ma läksin esimesse klassi, ostis isa ilusa kollaste lilledega tordi. Pärast kooliaktust läks ema Lauraga koju (ta oli vist pisut tõbine), me läksime isaga poest läbi, et limonaadi ja salatimaterjali osta. Mäletan seda hetke, kui ma koju jõudes kööki jalutasin ja nägin, et mu tort on lahti lõigatud. Sealt oli terve tükk ära võetud. Ma hakkasin nutma, tundsin end kuidagi nii solvatuna. Ema kurjustas minuga, et ise koolilaps ja ikka kade nagu titt. Nimelt oli Laura torti mangunud ja ema talle sealt tükikese lõiganud. See episood on mul selgelt meeles ja ma pean siiamaani ema käitumist valeks. Kirja panin tolle päeva emotsioonid aga seetõttu, et need on justkui sissejuhatuseks mu ülejäänud lapsepõlvele…

Kui ma polnud parajasti koolis või tantsuringis, olin ma kodus ja valvasin oma pisemat õde. Ta oli pidevalt haige ja ema oleks pidanud muidu liiga palju töölt puuduma. Ühtlasi tegi ta meeletult pahandust ja iga kord kui midagi oli jälle ära lõhutud, sain mina selle eest pähe. “Kuidas sa siis ei näinud?” “Miks sa ei keelanud?” “Sa peaksid ju vanem ja targem olema.” Kui ma läksin oma koolikaaslastega õue mängima, pidin ma väga mitmel korral väikse õe kaasa võtma. Muidu polekski sellest vast midagi, aga ta ainult jonnis, talle ei sobinud kunagi miski ja me pidime iga mängu mängides arvestama, et tema ka ikka oskaks ja järele jõuaks. Võiksin vanduda, et peagi ei kutsutudki mind enam eriti õue. “Jälle see Anna* võtab oma väikese tüütu õe kaasa… ”

Mäletan, et tundsin tugevat puudust ka ema-isa hellusest. Laurat hellitati ja riietati vaat et koolieani välja, mina pidin alates neljandast eluaastast iseseisev olema. Ükskord käisime loomaaias, kuid me kumbki ei ulatunud ninasarvikuid vaatama. Isa tõstis Laura endale kõrgele kukile. Mäletan, kuidas ma seisin seal, uudistasin ninasarviku sarve ja küüru (need olid ainsad, mida ma nägema ulatusin) ja mõtlesin, et miks mina ei võiks isa kukil olla.

Kui ma käisin teises klassis, sündis mulle ja Laurale väikevend. See ei teinud Laurast vanemat ja vastutustundlikumat õde, vaid minust “pere vanima”, kes pidi nüüd kantseldama mitte üht, vaid kaht põnni… Aitasin lapsi hoida, koristasin mänguasju, pidin Laurale unejuttu lugema kui ema parajasti vennaga tegeles. Mulle ei lugenud unejuttu keegi — mis siis, et ma ise lugeda oskasin, iga laps tahaks ju seda. Nii kaua kui ma kodus elasin, pidin ma alati valvel olema, juhuks kui mu nooremal õel või vennal on midagi tarvis. Vanemana pidin aitama neil koolitöid teha, ehkki ka mul endal oli tegemist. Ahh, mäletan isegi korda, kus Laura sai matemaatikas kahe ja ema küsis minult: "Kas sa siis ei osanud talle seletada?"

Ma armastan oma õde ja venda piiritult, kuid ma soovin, et vanemad poleks minusse suhtunud kui vanemasse lapsesse, kui ma ise olin veel õigupoolest ju päris noor. Ehk on mu lugu hoiatuseks kõigile lapsevanematele, kelle kodus kasvab erieas lapsi. Hoolitsege selle eest, et ka teie esiklaps jääks võimalikult kaua lapseks. Ühegi lapse unistus pole olla oma noorema õe-venna eest vastutav — see paneb tema väikestele õlgadele liiga suure koormuse.