Isa pihtimus: naine helistas - tule lapsele välismaale järele, ma ei taha teda enam!

 (133)
Isa pihtimus: naine helistas - tule lapsele välismaale järele, ma ei taha teda enam!
sxc.hu

Naistekale rääkis oma loo üks vapper isa, kes kasvatab oma kaheaastast tütart üksinda. Lapse ema, Marguse eksabikaasa, kes jäi rasedaks Margusele beebipillide kohta valetades ning sünnitas väga noorelt, ei pidanud pingele vastu ning kolis välismaale, et seal uut elu alustada. Siin on Marguse lugu.

Naine tahtis last, sest sõbrannal juba oli

Ma ei hakka meie kohtumise ja tutvumise lool pikemalt peatuma. Alustan sellest, et kohtusime, abiellusime, olime noored ja armunud. Esimene viga oli see, et abiellusin endast palju noorema naisega, teine viga oli see, et abiellusin temaga väga kiiresti. Ta ei läinud ülikooli, vaid hakkas kohe pärast keskkooli lõpetamist raha teenima, töötades kord siin, kord seal, koristajana, administraatorina, sekretärina, teenindajana. Ning paar kuud pärast abiellumist hakkas ta titeteost rääkima. Ütles, et on alati igatsenud suurt peret ning tahab olla noor ja särtsakas ema. Ka mina tahtsin väga last, olin sellest mõelnud juba pikalt ning kujutasin juba meie esmakohtumisel ette, et sellest naisest võiks saada mu laste ema. Kuna ta oli siis alles 19, palusin tal natuke oodata, koolis käia, pidutseda, elu nautida, sest lapse kõrvalt seda ju teha ei saa, aga tema ei kuulanud. Ta valetas mulle, et võtab beebipille, näitas isegi tabletilehte, millest iga päev pille vähemaks jäi, seetõttu ma ei muretsenud. Kuni ta tuli kahe triibuga rasedustestiga. Muidugi olin rõõmus, mu unistus ju oli täitumas! Minust saab isa!!!

Hiljem tagasi vaadates sain aru, et tegelikult tahtis ta beebit vist sellepärast, et üks ta sõbranna oli ka just saanud ning see tundus talle hästi nunnu ja armas. Pealegi tahtis ta alati kõike, mis teistel oli ega polnud kunagi rahul. Aga see tundus mulle siis lihtsalt armsa kapriisina.

Kapriis või sünnitusjärgne depressioon?

Raseduse ajal nautis ta tähelepanu, hoolitses enda eest, käis korralikult arsti juures ning luges lapsekasvatusraamatuid. Mina olin õnne tipul. Mul oli imeilus naine ja tütar sündimas, ei osanud rohkemat soovidagi. Sünnitus läks kenasti, olin juures, lõikasin tütre nabanööri läbi ning sain aru, et mu elu on nüüd kardinaalselt muutunud. Anneli sellest veel aru ei saanud.

Kuigi beebi oli rahulik, magas, ei kannatanud väga hullude gaasivalude käes ning mina püüdsin talle abiks olla, kuidas suutsin, märkasin, kuidas naine oli iga päevaga üha õnnetum, väsinum, vihasem. Hoolitsesin lapse eest ise, kui kodus olin, kussutasin ja vahetasin mähkmeid, tegin piimasegusid. Ka pesu pesin ja kodu koristasin ise, sest Anneli ei jõudnud. Sain aru. Aga me tülitsesime palju, süüdistasin tema tujukuses sünnitusjärgset depressiooni. Aga last hooletusse ei jätnud ta kunagi.

Puhkusereis muutis meie elu igaveseks

Kui tütar oli kaheksakuune, otsustas naine, et läheb nüüd reisile, sest ta vajab lõõgastust ja tahab natuke vaikust ja rahu. Pealegi oli ta üks parimaid sõbrannasid just hiljuti Londonisse kolinud ning ta tahtis teda näha. Mul ei olnud selle vastu midagi, laps sai rinda ainult kolm kuud ning mähkmevahetus ja pudelimajandus oli mul selge.  Ei kartnud temaga üksi jäämist põrmugi. Maksin Anneli reisi eest,  andsin reisiraha kaasa ning saatsin ta lennujaama.

Kaks nädalat möödusid kiiresti. Esimesel nädalal rääkisime telefonitsi iga päev, ta küsis alati lapse järele, rääkis, mida ta seal teeb, kus käib ja mida näeb.  Algul kõlas, nagu oleks tal seal isegi igav, hiljem muidugi selgus, et mulle ei räägitud pooltki.  Nädala lõpus jäid kõned vähemaks, lõpuks ei vastatud isegi minu kõnedele enam, heal juhul saadeti sõnumeid. Meil aga oli tütrega koos tore, käisime jalutamas ja sõpradel külas, õnneks oli meie tutvusringkonnas veel beebisid. 

Alustame uut elu...Londonis?

Siis tuli naine tagasi, kuid tema suhtumine meisse oli muutunud. Nüüd käisime me talle närvidele. Tita kisa vihastas teda, ta ei viitsinud enam lapsega mängida. Mina olin tema meelest liiga kontrolliv, hoolimatu, ei oska teda hinnata jne. Ühe järjekordse tüli käigus, kui ta oli eelnevalt ka alkoholi tarvitanud, karjus ta mulle, millega ta tegelikult seal kaugel tegelenud oli.  Ohtra pidutsemise käigus sai ta end jälle naisena tunda, tal oli aega mõelda, mida ta oma eluga pihta hakata tahaks ning kuidas edasi minna.  Oma elu kujutab ta nüüd ette ainult Londonis. Ta nimelt olevat kohanud ka üht noormeest James’i (no muidugi!), kes oli väga abivalmis, tutvustas teda oma sõpradele ning on valmis aitama tal tööd, korterit ja lapsele hoidjat leidma.  Ma ei olnud nõus veel alla andma, rahustasin ta maha ning leppisime kokku, et kolimegi ära. Koos. Ka mul ei olnud uute kogemuste vastu tegelikult midagi, vana töö hakkaski juba ära tüütama ning uskusin, et mul on võimalik ka seal tasuv amet leida. Peaasi, et saaksin tütrega koos olla.

Naine lapsega välismaal, mina üksinda kodus

Kuna Anneli kibeles kohe minema ega suutnud enam sekunditki kodumaa pinnal püsida ning ähvardas korduvalt lapse kaasa võtta, lahutada ning minu nende elust igaveseks kustutada, olin nõus kõigega, millega ta välja tuli. Mõte temast ilma jäämisest ei tundunudki nii kohutav, kuid mõte sellest, et ma enam oma last ei näe, oli talumatu.  Kuid minu suureks üllatuseks otsustas ta päev pärast jutuajamist, et läheb kohe ja läheb koos tütrega. „Last ei tohi emast lahutada ja sina pead meile raha teenima!” oli tema väide. Sellele ei saa ju vastu vaielda, kuigi olin juba siis kindel, et ma olen temast parem lapsevanem ning saaksin lapsega palju paremini hakkama, raha rahaks.  Mina ei saanud kohe oma asju nii kaugele, et oleksin saanud kohe lennukile astuda, see võttis aega. Ta läks üksinda, sõber James ja parim sõbranna ees ootamas, korter Anneli ja tütre jaoks valmis. Mina jäin koju piinlema ja igatsema. Püüdsin neile iga päev helistada, Skype’s suhelda, tahtsin oma tütart näha ja temaga rääkida, aga liiga tihti see ei õnnestunud.

Olin üleliigne - Anneli ja mu tütre elus oli uus mees

Kolm kuud hiljem (ja need kuud olid mu elu kohutaivamad, arvasin ma siis) astusin lennukile ning sõitsin samuti „uue elu poole.“  Hea James oli leidnud meile korteri ning Anneli ja mu tütrega vahepeal väga lähedaseks saanud.  Minu pingutustest hoolimata ei olnud meie suhted Anneliga selle kolme kuu jooksul tegelikult soojenenud, need olid endiselt väga pingelised.  Armastus on aga pime, eriti armastus lapse vastu ning seetõttu olin ma nõus kõigest loobuma ning selleks, et ta õnnelik oleks ja et meie tütrel oleks perekond, valmis paljustki loobuma.

Pidasin seal vastu vaid kuu aega. Oli selge, et meie suhtest Anneliga ei tule midagi välja, sest sõber James oli end juba mugavalt sisse seadnud ning Anneli tundis tema vastu märksa suuremat huvi kui minu vastu. Ma ei saanud kohe tööle, nagu Anneli oli lootnud, seetõttu viibisin palju kodus ja tegelesin tütrega, kuid naisele käis see närvidele, ta nõudis raha, mida ma talle ülemäära palju anda ei tahtnud, väitis, et olen liiga kontrolliv ja imestas tihti, kuidas ta üldse minuga varem elatud sai.  Tülitsesime palju, ta käis tihti väljas pidutsemas, sest lapsehoidjaks ma ju sobisin hästi.  Ja Anneli nõudis kaks nädalat pärast mu saabumist lahutust, palus mul asjad kokku pakkida ning lahkuda. Lubas, et ma saan igal ajal lapsega kohtuda, Skype’s rääkida, telefonitsi suhelda ja ta ei jäta mind lapsele võõraks. Olin tol hetkel juba rõõmuga nõus, sest elu sellise naisega oli tõesti võimatu, ta oli muutunud täielikuks fuuriaks ning tol hetkel ei kujutanud ma ka ette, et võiksin lapse emast lahutada. Pojaga oleks võib-olla teised mõtted olnud, oleks ta ehk kohe kaasa võtnud, kuid tütar vajab ema, mõtlesin ma vaid ega suutnud neid lahutada.

Tulin koju, olin masenduses, töötu, peaaegu pankrotis. Anneli oli kaks päeva pärast mu lahkumist vahetanud telefoninumbri, mind msnis ja Skype’s blokkinud, lapsega ma ühendust enam ei saanud. See oli päris õudne aeg. Alkohol aitas natuke, mu vanemad ja õde olid toeks, käisin väljas pidutsemas, istusin kodus, vaatasin telekat, igatsesin peret.

Kallis, tule võta laps ära, ma enam ei taha teda

Neli kuud hiljem, kui olin lõpuks uuesti tööle saanud ning kaotanud igasuguse lootuse oma lapsest veel kunagi midagi kuulda, helises telefon. Anneli nuttis  telefoni otsas, et ta ei saa hakkama, ta on halb ema, ta tegi valesti, et lapse ära võttis, ta tegelikult vihkab teda ja palus, et ma tuleksin lapsele järele. Ei uskunud oma kõrvu ja mõtlesin, et ta on purjus ning ajab lihtsalt lolli juttu. Kuid tal oli tõsi taga. Nüüd helistas ta iga päev, palus, nuttis, anus. Laps nuttis kõrval südantlõhestavalt, hüüdis emmet ja kuulsin, kuidas Anneli tema peale vihaselt käratas, teda minema ajas, mõnikord ilmselt ka lõi ja tutistas. Ei tahtnud ette kujutada, millised need neli kuud tütre jaoks olnud võisid olla.

Sõitsin sinna, pakkisin tütre asjad, ostsin kahe päeva pärast väljuvale lennule tagasisõidupiletid ning siis lahkusime Annelist ega pole temast enam tänaseni kuulnud.

Ei saa just öelda, et elu nii väikese lapsega kahekesi oleks lihtne. Pidin tegema suuri ümberkorraldusi nii oma elustiilis, töörutiinis, toitumisharjumustes, tõekspidamistes ning vaadetes elule. Pidin õppima olema kannatlik ning seadma tütre vajadused enda omadest ettepoole. Tegin seda küll hea meelega, kuid sellegipoolest ei olnud see lihtne.  Abiks on mu vanemad ja õde, üritan leida tütrele ka lasteaiakohta. Aga ma ei kahetse hetkegi, et lapse Anneli juurest ära tõin.  Tema on nüüd minu perekond ja ma ei kujutaks elu temata ettegi.

Olen õnnelik, et olen isa, mis siis, et ma ei saa seda tunnet jagada oma lapse emaga. Mul on, mille nimel elada. Ma ei oska seda fantastilist tunnet rohkem kirjeldada ja väga ei taha ka seda tunnet tavaliste sõnadega rikkuda. Isad teavad. Head päeva meile kõigile!