Isa tuli koju... 30 aastat hiljem
Minu generatsiooni (vene aja lõpul kooli läinud) lastest olid isad vähestel. Noh, tegelikult olid isad kõigil, aga paljudel juhtudel tähendas see lihtsalt nime mõnes ametlikus dokumendis, mitte elus indiviidi. Nende õnnelike hulgas olin minagi, sest minu isa lahkus ema juurest armukese rüppe siis, kui olin vaevalt 2 kuud vana. Mu päritolupere talle seda ei andestanud ning seetõttu ei olnud tal ka piisavalt julgust mind vaatama tulla.
Aga miks õnnelike? Minu peas oli olemas küll mõiste "isa", kuid sellega ei tekkinud kunagi emotsionaalset seost. Ka ei unistanud ma taaskohtumisest isaga, kes oli kaugel kosmoses ning selle pärast ei saanud mind vaatama tulla või sellest, et ehk ta astub ühel päeval nurga tagant välja ning ütleb, et tuli nüüd salajaselt sõjamissioonilt tagasi. Mina teadsin, kus ta on. Mõned tänavad edasi teise naise ja laste juures. Isadus oli roll, mida teadsin ühiskonnas olevat, kuid isiklikult ei puudutanud see mõiste mind kunagi. Ma ei kadestanud ka kunagi lapsi, kellel olid isad. Hiljem olen aru saanud, et väga hoolivate vanavanemate pärast. Osadel lastel olid isad, minul suurepärane vanaisa.
Oma isa üle mõtisklemist alustasin alles ülikooli esimesel aastal. Olime läinud kursaõega pubisse võtnud kumbki ühe siidri kui meie lauda tuli mingi purjus onkel, kes pobises sõbrannale midagi rahast. Too läks näost valgeks ning arvasin, et ta joodiku peale ning kamandasin tüübi minema. Veidi aja pärast oli mees tagasi, viskas lauale 25 krooni ning pobises veel midagi. Sõbranna võttis raha, tõusis püsti ning ütles mulle, et lähme ära. Alles väljas olles, kui sõbranna vabandama hakkas, sain aru, et see oli ta isa. Ütlesin sõbrannale, et tean, mida ta tunneb ja ärgu põdegu.
Äkitselt sain aru, et olen oma isale kohutavalt tänulik...
Ta lihtsalt läks ning ei teinud mu elu hiljem keeruliseks. Ma küll ei tea kes ta inimesena on, aga ma ei ole pidanud teda ka kunagi häbenema. Ei ole pidanud teda kartma, sõprade ees välja vabandama või purjus peaga poe ukse ees magamas nägema. Alati, kui kuulsin õdesid rääkimas sõbrannadest lugusid, kuidas nad ei anna isale kunagi andeks kui too nad tundideks poe ette jäätist sööma jättis ning ise armukese juurde läks, mõtlesin tänutundega, et ei ole pidanud vähemalt midagi sellist taluma.
Lapsepõlvesõbrannaga olime selles osas saatusekaaslased. Ka tema oli enda isa paaril korral näinud, aga lähedast suhet neil ei olnud. Naersin südamest kui sõbranna mõned aastad tagasi rääkis, et isa ja ema olla äkitselt mingil ühisüritusel taaskord teineteist leidnud ning isa oli lausa oma uue naise ema pärast maha jätnud. Tahtsid lausa uuesti koos elama hakata. Sõbranna rääkis ahastusega, kuidas ta blokeeris selle teema enda jaoks täielikult ning ei suuda ette kujutada, et peab äkki nende kahe pulmagi minema. Samas, ise nagu tunneb peigmeest, aga ei tunne ka. „Nagunii on mu elu olnud nagu seebiooper, aga see kõik oleks lihtsalt köömes praeguse loo kõrval,” halas sõbranna ning mina naersin pisarateni. Arvasin, et ta paneb lihtsalt elu huvitavaks tegemise mõttes loole veidi vürtsi juurde ning isa ja ema ehk küll suudlesid mõnel ühisüritusel vana armastuse märgiks, aga see on ka kõik. „Ükski mees ei ole nii idioot, et sellist ust uuesti avama kipub,” mõtlesin omaette.
Kuni päevani, mil istusime emaga köögis ning kõlas uksele koputus...
Ema läks ust avama ning väljas seisis mu isa, kohvrid näpus. Ema lasi ta uksest sisse. Vend ning ema uus abikaasa olid kusagil ära ning istusime kolmekesi vaikides köögis. Lõpuks hakkas isa rääkima ning ütles, et ta otsustas ema juurde tagasi tulla, sest tegi omal ajal lahkudes suure vea. „Tahan kaotaud aja tagasi teha. Jätsin su koos väikese lapsega maha ning kahetsen. Ma ei oleks pidanud nii käituma, laps vajab mind,” teatas isa. Olgu öeldud, et ta ei olnud ei alkohoolik, ei uimastitarbija ega omanud ka mingit diagnoosi. Lugupeetud inimene, korraliku töökohaga. Ema vaatas teda kogu aeg kaame näoga ja mina olin segaduses. Mõtlesin kogu aeg, et kus on see väike laps, kes teda vajab ning kellest ta nii härdal meelel vahutab. Äkitselt sain aru, et see olen mina, kellest jutt käib ning siis sain aru, et ta vist ei tundnud mind ära. Isa jutust tundus nagu aeg oleks seisma jäänud ning tema unustanud, et vahepeal on möödunud 30 aastat. Seda beebit, kellel teda siis vaja oli, ei ole enam ammu.
Ütlesin isale, et tema külaskäik on pikale veninud ning oli ju naljakas, aga olgu nii kena ja lahkugu. Igaks juhuks tuletasin meelde, et ema on juba 5 aastat teise mehega õnnelikult abielus ning too on kohe koju tulemas. Isa võttis kohvrid ja läks. Ema hakkas kohe nutma kui ta uksest välja astus. Alguses ehmusin, et sain hakkama mingi halva asjaga. „Kas ma pean ta nüüd tagasi võtma?” nuuksus ema, „ta oli ju ikka mu esimene mees.” „Sa oled ikka puhta lolliks läinud,” ütlesin emale, „sul ju omal mees olemas, mis sel võõral siia asja.” Nõuka-aja naiste ajud on ikka kohati selle pooltühja supipaja moodi, mille ääres nad tihti meest koju ootasid, mõtlesin omaette.
Venna ja kasuisaga naerame seda lugu vahel praegugi. Isa käigust ma aga siiani sotti ei saa. Kuigi me ei vihka teda, siis vaja ei ole teda ju ka enam kellelegi. Tahaks öelda, et liiga hilja välja ilmunud isa on nagu inimene tänavalt, kellega puudub igasugune emotsionaalne kokkupuude, aga kui mõtlema hakata, siis ta on vähem. Ta on inimene, kes jättis maha beebi, et olla teise naisega. Inimese puhul tänavalt seda fakti lihtsalt ei tea.
