Isa valus pihtimus: ma ei armasta oma väikest poega

 (42)
Isa valus pihtimus: ma ei armasta oma väikest poega
Photo by Wes Hicks on Unsplash

Päris kurb pihtimus on see, aga paraku tunnevad nii päris paljud väikeste imikute isad...

“Ma tunnen end sellise asja kirja panemise pärast ülimalt halvasti, aga mulle tundub, et ma ei armasta oma poega. Ma ei vihka teda, vahetan tal mähkmeid ja teen kõiki asju, mida isa peab tegema, aga ma tõesti ei naudi seda.

Jah, tita on armas ja ta vist isegi meeldib mulle, aga ma ei tunne tema vastu seda suurt armastust. Ta on igav. Ma arvasin, et isaks olemine on megaraske ja temaga saab teha igasuguseid põnevaid asju, aga praegu on ta viiekuune, ta ainult lamab oma mängumatil ja vahib oma mänguasju. Ja mina lihtsalt vaatan teda ning mõtlen, et kas mul on midagi viga, et ma niimoodi tunnen.

Kas armastus oma beebi vastu ei peaks tulema automaatselt? Mida ma saan teha, et hakkaksin teda armastama nii nagu isa peaks oma poega armastama?”

Ekspert ütleb:

Kindlasti ei peaks sa emotsionaalse sideme puudumise pärast end liialt piitsutama. Sa tunned seda, mida sa tunned. Igal lapsevanemal on vanemaks olemisega seoses täiesti erinevad kogemused. Mõnele tuleb see täiesti loomulikult ja nemad tunnevad kohe esimesest hetkest alates oma lapse vastu neid võimsaid ja kõikehõlmavaid tundeid. Teistel aga võtab sideme tekkimine pisut kauem aega. Mõned vanemad, kes näiteks väga nautisid beebiiga, ei tule kuidagi oma teismelisega toime… Pered, keda kujutatakse reklaamfotodel, ei ole tõelised. Nad on pealiskaudsed ja kujutavad seda roosat unelmat, millel ei ole reaalsusega eriti palju pistmist.

Seotud lood:

Tõde, mida vanemate tugigruppidest väljaspool tavaliselt ei jagata, on see, et lapsevanemaks olemine onvahepeal kuramuse raske ja igav. Krussis närvidega vanemad sõimavad oma lapsi ja karjuvad nende peale, sest lapsed võivad olla tõelised põrgulised. Või siis on nendega koos tõesti meeletult igav. Nii et sinu kogemus ei ole üldse nii haruldane kui sa arvad.

Su kirja põhjal paistab, et sa tugevalt alahindad end. Sa ei pruugi tunda seda kõikehõlmavat armastust, aga sa oled oma lapse jaoks olemas ja see on tähtis! Sa oled tema juures, sa vahetad mähkmeid ja teed teisi asju, mida isad teevad ning sa teed neid isegi siis, kui sa neid ei naudi. See tähendab, et sul on olemas kohesetunne, moraalitunne ja soov olla hea isa. Ning sa oled olemas. Seda on palju rohkem kui paljud teised isad oma lastele võimaldavad ja selle eest väärid sa kiitust.

Minu soovitus sulle on olla kannatlik. Lihtsalt hoolitse oma lapse eest ja küll see säde tuleb. See võib võtta kaua aega, aga juba nende igapäevaste tegevuste kordamisega lood sa oma lapsega sideme. Iga isa-poja suhe ei pea olema väga intiimne ja täis kallistusi ja naeru. Piisab sellest, kui sa lihtsalt oled olemas.

Oluline on ka märkida, et kui su meeleolu on viimasel ajal eelnevaga võrreldes drastiliselt langenud, võib sul olla depressioon. Paljud isad tkogevad sünnitusjärgset depressiooni, kuigi sellest eriti palju ei räägita. Kui tunned, et sa oled sügavas kriisis ja su mõtted oma lapse osas om tegelikult palju süngemad kui need, mis kirja panid, siis palun otsi abi kohe ja kiiresti.

Aga peamiselt ole lihtsalt avatud oma tunnete osas. Teadvusta, mida sa tunned ja tea, et ka sinu kogemus ja tunded on õiged ning ilmselt need aja jooksul muutuvad. Lihtsalt anna aega!

Allikas: Fatherly