Kas lapsel on stress?

Väikelapse stress võib väljenduda murelikkuses, jonnis või agressiivsuses. Kui aga põnn hakkab öösiti alla tegema või ei söö üldse ning kaebab kõhuvalu, heliseb häirekell juba tõsiselt.

Kui ma kunagi aastaid tagasi oma kahe ja poolese tütre lasteaeda viisin, et tööle minna, ei osanud ma midagi peljata. Laps jäi talle omase kohusetundlikkusega kenasti lasteaeda. Ei nutnud, kui tema juurest lahkusin. Ei nutnud, kui talle õhtul järele läksin. Kodus oli samuti hea laps. Nii mitu nädalat. Ühel õhtul, kui tahtsin teda magama panna, läks tüdruk aga potile, seejärel vupsti voodisse. Viivu pärast oli ta tagasi potil. Soovitasin tuttu heita: “Sa ju pissisid juba, head ööd.” Minut möödus ning laps oli jälle poti peal. Niimoodi kuus-seitse korda järjest.

Pere ja Kodu veebruaris:

Kuidas ma beebile lapsehoidjat otsisin

Millised mänguasjad on ohtlikud?

Lõikelehel villased püksid-kampsunid ja moodne mantel!

Telli ajakiri!

Kirjeldatud juhtumist on möödas juba 10 aastat. Minu tütar on nüüd 12aastane neiu ning rohkem muresid mul temaga — ptüi, ptüi, ptüi! — pole olnud. Ometi meenutan toonast juhtumit kerge süütundega. Kui poleks olnud tarka sõbrannat, oleks lapse stress võinud kes teab milliseid tagajärgi kaasa tuua, vahest koguni krooniliseks muutuda. Toona “ravitsesin” tüdrukut rahustava meejoogi ja kummeliteega ning varusin aega unejuttude rääkimiseks. Samuti tegime lasteaias käimises ajutise pausi.

MILLISED ON SÜMPTOMID?

Psühholoog Heli Viira sõnutsi ei teki pinged äkki ja ootamatult. Nii võib juhtuda vaid siis, kui laps on üle elanud mõne tõeliselt šokeeriva sündmuse. Enamasti koguneb stress tasapisi ja märkamatult nagu lumepall. “Väikelapse puhul on diagnoosi panemine keeruline, sest 1–4 aasta vanune ei oska veel oma tunnetest rääkida,” sõnab psühholoog. “Pilti ei saa ju ka liiga lähedalt vaadata, muidu on see hägune. Peab sammu tagasi astuma, et paistaks selgemalt. Sama on lapsega: kui teda iga päev näed, ei pruugi stressi sümptomeid tähelegi panna. Sellepärast tuleks aeg maha võtta ja sammuke tagasi astuda. Kui ise kõrvalt hinnata ei oska, annab nõu ja abi lastepsühholoog või perearst.”

Üheks levinumaks stressi sümptomiks on see, kui laps hakkab öösiti voodit märgama. Ärgates on ta õnnetu, sest teab väga hästi, et voodisse pissida on paha. Sellest kasvab pinge veelgi.

Laps võib muutuda pahuraks või agressiivseks. Ta jonnib tavalisest rohkem, trambib jalgu, nõudes ühte või teist, lööb või hammustab. Mõnikord on ka vastupidi: laps tõmbub endasse ja muutub vaikseks. Vanemad võivad mõelda, et ongi hea, kui laps on vait, ega saa arugi, et mudilane kogub ohtlikke pingeid enda sisse.

Sageli esinevad uneprobleemid. Põnn ärkab öösel korduvalt suure nutuga üles. Tal on halvad unenäod. Laps on sängis rahutu, tal on raske uinuda.

Mõnel lapsel kaob isu ja ta kaebab kõhuvalu. Viimane on psühhosomaatiline nähtus, mis näitab, et psüühiline pinge on võtnud füüsilise häda vormi. Kõhuvalu korral stressi diagnoosida on üsna keeruline. Tavaliselt uuritakse ja puuritakse last põhjalikult, kuid proovid on korras ja konkreetset haigust ei leita. Valud aga jätkuvad.

Kui laps jääb külmetushaigustesse väga tihti, võib kahtlustada, et tal on stress. Nimelt on stress immuunsüsteemi kõige suurem nõrgestaja.

Lapse arengus võib toimuda tagasiminek. Väike inimene muutub nagu uuesti beebiks — hakkab näppu imema, nõuab lutipudelit või alustab taas tite moodi rääkimist. Võib ka juhtuda, et põnn pissib püksi, kuigi ta on juba pikka aega kenasti potil käinud. Eriti sageli tuleb seda ette siis, kui laps on saanud väikese õe või venna. Beebi sünd perre on sageli stressiolukorraks. Väikelaps soovib vanemate kogu tähelepanu endale tagasi võita, selle asemel saab ta aga kurjustada, kui tita kombel käitub või püksi teeb.

“Selge see, et taolisest stressiringist peab välja murdma ikka lapsevanem,” ütleb psühholoog. “Tuleb katsuda aru saada, mis toimub. Kui tegemist on lasteaialapsega, siis tasub kasvatajatega rääkida — ehk koorub sealt midagi välja. Küsida võib ka lapse mängukaaslaste vanemate käest, ehk on nemad midagi märganud või oskavad oma kogemustest nõu anda.”

STRESSI PÕHJUSED

Heli Viira kordab vana tõde — lapsed on meie peegel. Kui me ise kogu aeg kiirustame ja oleme närvilised, siis miks peaks laps teistsugune olema. Hädas olevale väiksele inimesele peaks pühendama rohkem aega. Selle soovituse peale ütlevad kindlasti paljud, et “ma ju veedan oma lapsega iga päev palju tunde koos”. Aga aja hulk ei pruugi olla näitaja. See, kui me viibime ühes ruumis, ei anna veel lapsele vajalikku kindlustunnet. Mudilane vajab pühendumist.

Heli Viira: “Mul on oma praktikast kogemus, kus nelja-aastase poisiga olid kodus nii ema kui ka hoidjatädi. Tundus, et kui ühe lapse eest hoolitseb koguni kaks täiskasvanut, siis on ju kõik kõige paremas korras. Kuid see väike poiss oli suure psüühilise pinge all, mis väljendus selles, et ta oli väga vaikne, ei rääkinud üldse, päeval käis lutiga ringi ning õhtul läks magama, lutipudel kaisus. Kuigi nelja-aastane, kandis ta ikka veel mähkmeid. Tundus, et ta kaldub kergelt autismi. Mis oli valesti? Asja uurides ilmnes, et tegemist on jõuka perekonnaga, isa on päevad läbi vastutusrikkal tööl. Õhtusest ajaveetmisest koos perega sai isa aru nii, et “võtan klaasi viskit ja loen Financial Timesi ning kui laps tuleb, viskan talle kommi või panen teleka taha videot vaatama”. Poisi ema oli küll kodune, kuid sügavas depressioonis. Sel lapsel oli vajaka elementaarsest lähedus- ja turvatundest, mida kodu peaks pakkuma.”

Niisiis, väikelapsele tuleb rohkem pühendada kvaliteetset aega. See tähendab omakorda, et last tuleb tähele panna, temaga suhelda, teda süles ja enda läheduses hoida. Tuleb koos mängimise ja tegutsemise, joonistamise ning raamatulugemise kaudu püüda selgusele jõuda, mis põngerjat vaevab. Koosoldud aeg olgu täis soojust ja pühendumist — see on parim stressi leevendaja.

SUUNATA, MITTE SUNDIDA

“Mina soovitaksin võtta kas või nädala töölt vabaks, et olla lapsega koos,” pakub Heli Viira. “Samuti poleks paha vaadata üle lapse päevaplaan. Väikelaps vajab head rutiini — et päevakord oleks enam-vähem kindel. Last ei maksa koduvälise tegevusega üle koormata. Kui ta käib lastesõimes või -aias, peab ta kasvataja juhendamisel koos rühmaga nagunii igasugu asju tegema. Lasteaias käimine on lapse töö, see väsitab teda. Väsinud laps vajab kõige rohkem kodu nelja seina kaitset, rahu ja ema-isa lähedust.”

Psühholoog paneb südamele, et me arvestaksime rohkem lapse soovidega. Väikelaps annab märku oma vajadustest — neist tuleb osata aru saada. Meil endil on ka mõnel päeval hea ja energiline tuju, teisel päeval võhm väljas. Sama on lapsega, kelle meeleolusid peaks rohkem usaldama. “Kuula oma last, julgusta ja kiida teda,” soovitab hingenõustaja. “Jälgi, milline on ta tuju, ja käitu vastavalt sellele. Näiteks pole mõtet last ilmtingimata päeval magama suruda, kui ta on erksas tujus ega taha minna. Kui lõunauinak jääb vahele, küll ta siis teeb selle öösel tasa. Pole mõtet asjatuid stressiolukordi tekitada. Miks mitte mängida lapsega mänge või võtta ette tegevusi, mida ta ise tahab. Teeme aeg-ajalt ka seda, mis lapsele meeldib, mitte ainult seda, mis meile meeldib. Näitame välja, et oleme temaga rahul ja hoolime temast väga-väga.”

Kui oma jõud peale ei hakka ning on näha, et lapse stress suureneb, tuleb otsida abi. Kõigepealt perearsti juurest, kes on pädev ka otsustama, kas on tarvis pöörduda lastepsühholoogi jutule.

Heli Viira on lõpetanud Londoni Ülikooli psühholoogia erialal, ta on nõustava psühholoogia magister ja Post-MA ning kuulub Briti Psühholoogia Ühingusse.

ENNETA STRESSI!

Uuringute järgi ohustab stress kõige rohkem koleerilise temperamendiga ja pidurdamatuid lapsi, enneaegseid ning poisse. Samuti neid, kelle vanemad elavad kitsastes majanduslikes oludes ja/või on vägivaldsed. Mõnikord saab lapse stressi leevendada lihtsate vahenditega.

Ettevalmistus. Näiteks enne ebameeldivat juuksuri või arsti juurde minekut räägi lapsega rahulikult eelseisvast käigust. Selgita, miks see on vajalik. NB! Üleliia palju soojendusjuttu ajada ka ei maksa — nii võib laps juba ette paanikasse minna.

Tugilelu. Enamasti on igal põnnil oma kaisukaru, tekk või muu lemmikasi, mis lõhnab kodu ja ema järele ning süvendab kindlustunnet. Stressirohkesse situatsiooni minnes võtke kindlasti too turvaline talisman kaasa.

Turvaline ümbrus. Vaata, et laps saaks piisavalt viibida vaikuses ja rahus, mängida oma lemmikmänguasjadega, joonistada lemmikpliiatsitega jne.

Abi küsimine. Selgita lapsele, et ta võib pöörduda abi saamiseks täiskasvanute poole. Näiteks: “Kui keegi sind lasteaias lööb, mine kasvataja juurde”, “Kui sul on pissihäda, küsi hoidjatädilt potti” jne.

Füüsiline aktiivsus. Nii sinu kui ka lapse pingeid maandab liikumine. Minge koeraga jalutama, sõitke kelgu või jalgrattaga, mängige õues.

Valikuvõimalused. Selge see, et lapsel pole kuigi palju kontrolli oma elu üle. Siiski vajab ka väikelaps aeg-ajalt võimalust ise valida. “Soovid sa praegu toas nukkudega mängida või tahad õue minna?” Kui laps saab valida, tunneb ta end vähem abituna. Abitustunne on aga üks hullemaid stressitekitajaid — nii meile endale kui ka meie lastele. ’

Positiivselt. Julgusta ja kiida last. Kui laps õpib rohkem tähele panema seda, mida ta OSKAB teha, kui seda, mida ta EI OSKA, sirgub temast enesekindlam ja õnnelikum inimene.

Unejutt. Võta aega õhtuseks unejutuks — see maandab päevapinged ning annab põnnile hea une.

Alusta iseendast! Katsu kõigepealt omaenda pingetega toime tulla. Miski ei mõju lapsele paremini kui rahulik ja heatujuline lapsevanem.