Kas ma tõesti pean lubama lastel isaga kohtuda?

Naisteka foorumis ja kommentaariumis kõlab ikka vahel just selline (isasid puudutav) küsimus. Fakt on, et purunenud kooselude lapsed võõrduvad (ja/või võõrutatakse) üha enam oma teisest vanemast. Olgu põhjuseks siis kättemaks või teise poole huvi puudumine. Milline on aga vastus?

Lahkuminek ei ole kunagi kerge ja enamasti on see ka väga tormiline ning täis viha ja kättemaksusoove. Kui peres on lapsed, saab nad kergekäeliselt ka ohvriks tuua.

Selline probleem ei ole vaid Eestile omane: laias laastus maailma statistikaid võrreldes tõdeb Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat, et võõrutatud/võõrdunud lapsi on lahutatud perede laste koguhulgast 5-10%.

Olukorda uurinud teadlased nimetavad toimuvat võõrandamiseks ja kinnitavad, et see võib toimuda nii teadlikult kui ka pahaaimamatult, näiteks lapse kuuldes teisest vanemast halvustavalt kõneldes.

Siinkohal tuleb aga rõhutada, et võõrandavad vanemad rikuvad seadust ja ÜRO poolt vastu võetud Lapse õiguste konventsiooni.
Sest lapsel on õigus mõlemale vanemale ja kui last hoitakse tahtlikult teisest vanemast eemale, siis on tegemist inimõiguste rikkumisega.

Võõrandumist uurinud teadlaste andmeil pärsib selline käitumine ka lapse normaalset arengut ning selliselt toimivad vanemad kaasavad oma lapse nõiaringi, kasvatavad nö vildakat tulevat täiskasvanut. Paljudel kättemaksu-ohvriks muutunud laste tulevikus ootavad neid masendus, ülimadal enesehinnang, alkoholi- ja muude mõnuainete lembus ning usaldamatus nii enese kui kaaslaste suhtes.

Küsigem nüüd siis veelkord: kas ma tõesti pean lubama lastel isaga (tsitaat foorumist — toim.) kohtuda?

Murekiri Naisteka foorumist selgitab oma küsimuseasetust nii:

“Ma mõtlen, kas pean lubama lapsi isaga välja minekuks ei tea kuhu ja ei tea kellega ja ei tea kui pikaks ajaks? Mul on mitmeid mõjuvaid põhjuseid, miks ma olen sellele kategooriliselt vastu. Ma ei usalda absoluutselt seda meest, sest selleks on põhjust. Mees võib paljugi tahta. Tema tegelikud motiivid võivad selguda hiljem, kui on juba lootusetult hilja. Mul on olemas faktid, millega oma hirmu vajadusel ametiisikutele põhjendada. Mida minuga saab Eesti seadustest ja uuest perekonnaseadusest lähtuvalt ette võtta või millega mind karistada, kui ma lihtsalt ei võimalda isal lastega kohtuda ja kõik??? Kohtuotsust suhtlemiskorra osas pole. Mees lahkus pere juurest, lapsed jäid minuga.”

Mida arvad asjast sina?