"Klaasikildude sees paljajalu paterdavad lapsed haarasid mul söögikotid käest, nagu poleks nädalaid ivagi suhu saanud..."

 (72)
"Klaasikildude sees paljajalu paterdavad lapsed haarasid mul söögikotid käest, nagu poleks nädalaid ivagi suhu saanud..."
Pilt on illustreerivFoto: Taavi Arus

Emasid on mitut tüüpi. Küll on kanaemad ja rongaemad, on türann-emad ja lapsikud-emad, äravaevatud või pedandist nõudlikud emad, superemad ja peaaegu-emad, töönarkomaanid või pidevalt veiniklaasi käes hoidvad omast-arust-seks-ja-linn emad, kes omale igapäevase veinikesega vaikselt kuid kindlalt maksahaigust vormistavad. On hipsteremad või korrahullud vanamoelised proua-emad, paljud on olude sunnil tööloom-emad, keda kodus näeb harva, mõned on aga niisama nina-sotsiaalmeedias emad ja kui nendega üldse jutule tahad saada, siis peab sõnumi saatma.

On hilpudega edvistajaid, välimaareisi-hulle, autoarmastajaid, mõni istub enamuse ajast teleka ees, mõni on niisama veidi saamatu, ei tule toime enda ega lastega. Enamus emasid on aga siiski superemad! Nad tulevad toime kõigega, hoolitsevad laste ja kogu pere eest suurepäraselt. Seejuures veel ise põevad, et pole piisavalt head emad. On küll! Enamus emasid leiab aega süüa teha, aeg ajalt isegi kooki küpsetada, kogu pere pesu pesta, koristada, kodu ilusana hoida, kogu pere ja enda suur ja väikesi vajadusi hoolega märgata ja kõiki aidata elu hea joone peal hoida. Lisaks leiab enamus emasid kasvõi jõuga aega trennis, ujumas või muidu metsajooksu või kepikõndi tegemas käia. Emadel, kes hoiavad oma keha terve, on ka vaim ja hing terved. See on fakt. Mina ei muretseks meie emade omaduste pärast. Pigem ikka selle pärast, kuidas neile tublidele emadele saaks terve ühiskond toeks olla, lasteaedasid juurde luua, elu odavamaks, ilusamaks ja rõõmsamaks muuta. Sest just headel ja võimekatel emadel meil riik üldse püsti püsibki.

Seotud lood:

Kahjuks on meil probleemseid emasid ka. Näiteks narko- ja alkoemad on tõeliselt õudne nähtus! See on nii õudne, et sellele ei taheta eriti mõeldagi, ammugi siis sellest rääkida. Nende emade puhul ei teagi, mida teha, et asi paraneks, sest nad ise ei saa enam ammu aru, et on elu kõrvale poolsurma kraavi kukkunud ja veavad kõiki teisi enda ümber ka mutta. „Kui naine joob, siis maja põleb“ — ütleb juba eesti vanasõna. Kõige hullemini kannatavad selle jama all lapsed, seni kuni ise vanemate eeskujul jooma hakkavad, haigeks jäävad ja valudesse vara surevad.

Lapsed on kõik väga toredad, aga kui nad riburada sünnivad alko- ja narkoemadele, ei ole olukord nende jaoks kaugeltki tore. Käisin hiljuti neid alko- ja narkoperede lapsi huvi pärast uurimas ühes urkas. Üks tuttav elunäinud inimene sundis, et „näe sa pole päris elu näinudki, et elad seal on rohelises aedlinnas nagu udusulgede sees, et mine ja vaata, mis tegelikult toimub!”. Läksime siis uudistama. Ikka väga õudne oli. Mul jäi esialgu hing ehmatusest hing kinni ja siis haisust nina. Katkiste pudelikildude, rooja ja prahi otsas vedelesid, lällasid ja tuikusid purjus noored emad ja isad, nende pesemata ja kaltsudes või hoopis poolpaljad lapsed tatsasid sealsamas klaasikildude seas paljajalu ringi ja otsisid prahi seest tulutult sööki. Tule taevas appi! Ma läksin sealt kiiruga minema. Aga mida kaugemale sõitsin, seda tugevamini hakkas rinnus pitsitama mure nende laste pärast. Eriti väiksemate, kes olid ju iseenesest väga armsad, mis siis, et kasimata. Nemad pole ju süüdi, et roojamajas elama peavad.

Mida teha, mõtlesin. Meil olla lapsendamine vähemalt sama keeruline kui püüda särki varruka kaudu selga ajada. Samas, vaevalt, et neist inimestest seal head ja hoolivad vanemad selles elus enam saavad. Laste andmine korralikku peresse oleks ehk ainus lootus. Aga ega kellelgi pole ju raha lapsi veel lisaks võtta. Samas üksikutele, kellel oleks raha ja aega, seda luba ei anta. Ei teagi, mis see õige lahendus oleks.

Võib käia igasugusel uhuhuuu loengutel ja maksta palju raha, et teada saada, kuidas me kõik tuleme siia ilma just selliseid kogemusi otsima, milliseid me saame. Aga seda horrorfilmi elu, mida mitukümmend tuhat meie keskel elavat last peab igapäevaselt kannatama, on väga raske ette kujutada kellegi soovi või ammugi siis vajaliku kogemusena. Pigem on keegi kuskil kogemata valesid seeni söönud, kui arvab, et vaesus on okei ja kõik peabki nii olema.

Igatahes mina ei osanud sel ekskursioonipäeval alko ja narko õuduselu perede maailma muud teha, kui viisin neile Säästumarketist kaks suurt kotitäit süüa ja joogivett. Söögiks viisin selliseid asju, mida lapsed kohe süüa said, sest ma mingit söögikeetmise varianti seal haisvate räpahunnikute vahel ei tuvastanud. Lapsed haarasid söögikotid mu käest sellise jõu ja kiirusega, et meie naabri poolhundist verekoer Roki kahvatuks selle kõrval nagu siidise karvaga spanjel. Üks „isa” mörises nurgast veel, et mis sa idioot süüa tõid, mitte viina.

Ei teagi, kuidas seda asja pikemas perspektiivis parandada. Minu meelest alkohol ja lapsed ei tohiks üldse samas ruumis olla, rääkimata sigaretisuitsust. Aga nii püha nunn nagu mina omast arust olen, pole meil vist keegi teine. Meil on popim olla positiivne, võtta vabalt ja mõnuga, ikka iga päev, ja siis sekka natukene kiirlaenu ka, et eks siis kunagi hiljem vaatame, mis seis on. Või mis värk on?