Kodud, kus puudub pannkoogilõhn

Minu hea tuttav külastas hiljaaegu uude majja kolinud sõbrannat. Suures nurgatornikeste, läikivate parkettpõrandate ja avarate hallidega hoones ringi ekseldes palus mu tuttav ennast kööki juhatada, et saada klaasike kraanivett. „Köök on selveris, sealt toob ema süüa,” teatas kolmeaastane perepoeg tähtsalt.

Lapsesuu ei valeta, sest tõsi: baaripukkide ja marmorist letiga keetmisnurgas ei hakanud silma ainsatki kastrulit. Küll aga seisid aukohal mikrolaineahi, pilkupüüdev minibaar ja kohviautomaat. Oli ka kallis keraamilise plaadiga pliit, ent selle riistapuu ainus ülesanne näis olevat oma kiiskavalt pinnalt laes helendavaid punktvalgusteid peegeldada.

Perenaine ütles, et siin peres soojendatakse üksnes valmiskujul ostetud roogasid ning söögitegemine olevat tema sõnutsi mõttetu ja aega raiskav ajaviide. „Praadimine-küpsetamine ajab maja vastikult söögilõhna täis ja milleks ma peaksin ennast vaevama!”

Koogihõnguline lapsepõlv

Tuttava jutt viis mind mõtteid pidi lapsepõlve. Talvistesse pühapäevahommikutesse, mil aknatagused sirelipõõsad punetasid leevikestest ja soemüür kušeti kõrval õhkus vaimustavalt sooja. Proovisin veel mõneks mõnusaks silmapilguks põigata unenägudesse, ent ukse vahelt tuppa roomav pannkoogilõhn tegi mind hetke pealt virgeks.

„Mis sa neid puid nii palju pliidi alla ajasid, näe, nüüd pann suitseb ja terve köök on tossu täis,” kuuldus isa heatahtlikku torinat. Plaksti! tõmmati seepeale korstnajalas paiknev õhutusluuk valla. Pann särises, ema ümises viisikest ja magus koogilõhn pani suu vett jooksma. See oli õnneliku lapsepõlve lõhn. Kodu lõhn, milles segunesid hommikuvalgus, hetke aegumatu võlu ja emaarmastus.

Läksid aastad ja minustki sai ema. Linnakodu tillukeses köögis seisis puupliidi asemel gaasipliit, akende all mürises rong ning punarinnalised leevikesed olid jäänud alatiseks elama mu lapsepõlvemaile. Ainult üks asi tegi uue kodu kunagisega sarnaseks: pühapäevane pannkoogilõhn.

Selle peale ilmusid toast teineteise järel nähtavale paar sasipäist ja põskedelt padjajälgi pühkivat poisipõnni, pidžaamad kortsus ja silmad lõpuni nägemata unenägusid täis. Taldrikult napsati kook, puhuti hoolega näppudele ja tulikuum maiuspala juhatas sisse päeva, milles segunesid hommikuvalgus, hetke aegumatu võlu ja emaarmastus. Uus lapsepõlv oli alanud.

„Mis süüa on?” kuuldus aastast aastasse, kui poisid õhtuti muusikakoolist või trennist tulles kastrulikaasi kergitasid. See oli nii tavatult liigutav ja liigutavalt tavaline, kui ohati pettunult, et jälle see supp. Või limpsati kanapraadi nähes keelt. Või küünitati, maldamata viiulikasti või tennisereketit käest panna, pannisooja kotletti haarama. Või küsiti maia näoga: millal sa, ema, jälle kaneelisaiu küpsetad. Sest mis seal salata, pereema tehtud toit kõneleb hoolimisest ja koduukselt vastu hoovav söögilõhn annab alati ja igavesti oodatava tunde.

Aega ju pole

Pole aega vaaritada, öeldakse praegusajal sageli. Öeldakse, et on vaja tööd teha, tõusta karjääriredelil, üritada jõukus tuppa tuua. Ent pereema käis tööl ka koledaks kirutud nõukogude ajal. Seisis pärast ametis oldud päeva pikkades poesabades, ostis, mis letil leidus, trügis raskete kottidega bussis ja kombineeris koju jõudes perele suupärase õhtusöögi.

Leidis sellekski aega, et vaadata üle laste koolitükid, lugeda mitu peatükki juturaamatust, kallistada meest ja uskuge või mitte — olla õnnelik. Niisugusel moel ja säärastes mõõtmetes, nagu praegu enam õnnelik olla ei osata.

Õnnelikud ei näe välja ka hilistel õhtutundidel kaubanduskeskustesse kogunevad teismelised, kes hammustavad paberi seest hamburgerit ja loputavad selle kokakoolaga alla. Nad näivad olevat leppinud, et vanemad on ilmast ilma ära ega leia aega rääkida järeltulijatega elust ja inimestest, kuulata ära hingesosinaid.

Õnnelikud ei näe välja väikelapsedki, kes istuvad puhkepäevade hommikutel koos isa-emaga rahvarohkes pitsabaaris või bistroos, traditsioonilised friikartulid nina ees ja silumata padjajälg põsel.

Ma vaatan neid mõnikord haletsevalt nagu pagulasi, kes on ilma jäetud kodustest hommikutest koos aeglase ärkamise, rasvasärina ja pannkoogilõhnata. Sel mõistetamatul põhjusel, et uhkes majas, täis nöörsirgelt seatud vaipu ja luksusmööblit ei tohi iialgi hõljuda keetmise ja küpsetamise lõhnu.

„Köök on selveris,” teab öelda kolmeaastane. Ta on harjunud, et poest toodud valmistoit pannakse mikrolaineahju ja asetatakse seejärel marmorletile, mille kõrval sööjad end pehmetele baaripukkidele upitavad. Ta on harjunud, et ema tegutseb nagu ettekandja pubis.

Pannkoogilõhnas üleskasvanul on aga pisarateni kahju, et see väikemees ei näe emmet kunagi tema tõelises, looduse määratud rollis: põll ees, kulp peos ja magussöögi maitsmisest kreemivurrud nina all. Ometi peaks väikemees seda üdini emalikku etteastet nägema mõnikordki, vähemasti nädalalõppudel.

Sest minna suurde ellu ja laia maailma ema tehtud pikkpoisi maitseta keelepäral ja pühapäevahommikuste pannkookide lõhnata mälestustes on sama, mis minna vaese ja kodustamata südamega.