Pisike poiss oli terve ja hea isuga s.t. öösiti tahtis ikka mitu korda süüa ja nõudis seda eelnevalt häälekalt. Alguses jooksid ilmselt rõõmuga. Kuid mõne aja pärast muutusid nutud pikemaks ja sekka kostis ka ema kõrgendatud häält.

Ühel päeval prügiämbrit välja viies, sattusin noore naisega õuel kokku. Ta oli kurnatud ja loppis, juuksed salkus. Tema silmis helkis … no midagi tumedat igal juhul. Püüdsin juttu teha, sain teada, et mees on tööga seotult pikemalt kuskil välismaal ja kuna naisel siin kandis tuttavaid-sugulasi eriti pole, ei ole abigi loota.

Pean tunnistama, et minustki polnud sel naiselt väga abi — ma lihtsalt pole tite-inimene. Ei taha ja ei talu. Kuid naisest hakkas mul sel hetkel ikka täitsa kahju. Mida teha? Enne kui oma ämbriga tuppa tagasi jõudsin, olin naisele lubanud vahel ja vajadusel titekäruga lihtsalt jalutama minna. Kuid et titt on siis söödetud ja sedasi. Sest mina teda sülle ei võta…

Päev hiljem oligi naine mul ukse taga. Ta nägi pisut parem välja, juuksedki olid kammitud. Nüüd tuli ta küsima, kas ma mõtlesin oma abipakkumist tõsiselt, et ta võtaks selle nüüd vastu.

Veerand tundi hiljem lükkasin mina, peagi fertiilsest east väljas naine, oma kodulinna pargis võõrast titekäru.

Neid kordi tuli veel. Enne lume tulekut olin pargis juba nii regulaarne jalutaja, et teadsin nägupidi nii pingil istuvaid pensionäre kui ka peremehega tiirul olevaid koeri.

Ühelt selliselt käigult naastes olime neljakuuse titega ukse taga. Lihtsalt. Uks oli lukus ja ema ei kuskil. Telefoninumber, mille naine jättis, andis robot-teadet. Umbes samal ajal saabus sellelt numbrilt aga ometigi sõnum: “Võti on vankri sisetaskus. Tulen hilja.”

Aimasin halba, kuid mõistsin, et mingeid ekstreemseid käike on veel vara teha. Helistasin kohale ühe oma mitmelapselise sõbranna — ta julges ja tahtis vähemalt last puudutada. Oskustest rääkimata.

Järgmise päeva õhtuks polnud me emast veel midagi kuulnud. Lapse isaga saime ühenduse. Poja õnneks oli ta juba vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel kodust. Naise käitumist ei osanud mees eriti kommenteerida. Või siis ei tahtnud, sest teadis, et vastsündinuga üksi jäämine käis emal üle jõu ning et tema, mees, oli selles oma eemaloleku ja töö tõttu osaliselt süüdi.

Varahommikuks jõudis isa koju. Kuna mees polnud pärast haiglast toomist titte eriti näinudki, õpetas mu sõbranna mehe mähkmeid vahetama ja aitas toita. Nii möödus veel üks päev. Ema kohta ei teadnu keegi ikka midagi. Kuni helises telefon ja hääl torus ütles, et lähedalt metsast on leitud vägivallatunnusteta surnukeha.

* * *

Sel kevadel lõpetas siinne pisipoiss gümnaasiumi. Lõpuaktusel olid ta kaks nooremat õde, isa ja tema naine. Ka sel päeval, nagu mõnel teiselgi olulisel, käib poiss kalmistul. Ema haual. Isa tuleb ka, ja nutab kahetsuspisaraid siiani.