Kuhu igavlevad lapsed suveks pista?

Kas teil on suveks lastele laagrikohad juba muretsetud? Ja õpilasmaleva raha makstud? Eriti hea, kui lausa mitme vahetuse raha, tean omast kogemusest öelda. Või on teil vedanud ja omate ehtsat maavanaema päris maakohas — ja mis põhiline — kohas, kuhu teie võsuke rõõmsasti tahab minna?

Aga kui laps pole veel malevaealine või olete laagrikohast ilma jäänud või tundub ebaõiglaselt kallis maksta tühipalja nädala eest mitu tuhat krooni, siis pole muud kui kaasa tunda, sest mäletan oma aastatetagustest suvevaheaegadest ja veel selgemini näen oma laste pealt, kui igav võib tunduda pea kolmekuune niisama vedelemine. Ütleme ausalt välja — lebotamine.

No tuletage meelde oma noorusajast või vaadake oma last: esimene vaheaja nädal läheb põhiliselt magamise peale. Terve õppeaasta piinavalt varajased ärkamised ning hilised magamajäämised tuleb ju tasa teha. Ja kui ennast tõsiselt käsile ei võta ning õhtul õigel ajal magama ei säti, siis võib taoline äraspidine režiim kesta augusti lõpuni.

No olgu, las tema magab ja nahistab omaette vaikselt, aga see pidev kodus passimine, teleka vahtimine ja arvuti taga küürutamine mõjub tegelikult väga valusalt rahakotile. Sest kasvueas olevuse ainuke tegevus, mida ta maha ei maga ega ära unusta, on söömine!

Tõsijutt, pole mingi ime, kui pubekas ja teie koju ilmunud tema sama igavlevad kaaslased söövad külmiku mõne tunniga nädala varudest tühjaks. Ja kui kõik jogurtid-kohukesed-juustud-viinerid on ära söödud, siis praetakse tagatipuks vana kuivanud leib kah pannil ära ja lüüakse külmiku taganurgast leitud munad otsa. Õudne!

Kui kapp on tühjaks söödud ja toas hakkab palav, siis minnakse niisama välja jõlkuma. Oleks veel siis, et jalgrataste või rulluiskudega (ikkagi sport, on ju), kus sa sellega! Pahatihti on kapitühjendajate kambas mõni rolleriomanik ja siis saab sellega põristada, ikka kordamööda ja nii, et noormees ees ja plika tagaistmel kiljumas, olete kindlasti näinud?

Teine võimalus, vähemalt Tallinnas, on minna kesklinna hängima ja tšillima. Viru keskusesse näiteks, aga see on ilma rahata jube igav ja nõme. Kaua seal ikka niisama pinkidel passida ja mobiiliga rääkida ning tuttavaid hõikuda. Vahepeal, kui olukord eriti näljaseks läheb, võib ju emale helistada ja haliseda: „Kuule, saad mulle natuke raha üle kanda? No natukene, vaata ise, kui palju raatsid…“

Nii et siit soovitus — kui te ei taha iga päev toidupoest kolme kotiga toitu koju vedada, või et teie laps, pole vahet, kas poiss või tüdruk, ennast paari suvekuuga paksuks sööks ja peast igavusest lolliks läheks, sokutage ta natukesekski laagrisse. Ükskõik, kui kallis see ka ei tunduks. Pole hullu, kui ta algul natuke vingub või nutta löristab, süda kõvaks ja laagrisse!

Aga tõsiselt vedanud on neil vanematel, kel lapsed juba nii palju kaela kannavad, et õpilasmalevasse pääsevad. Ärgu teil tulgu mõttessegi lapsel malevasse minekut keelata! Ei ole need nõukaaegsed ÕM-id, kus joodi ja laaberdati, kus sa sellega! Kord on majas ja patustanud saadetakse kiiremas korras koju tagasi — vähemalt nii olen ma oma laste jutust aru saanud.

Eriti mõnus, kui last on haaranud tõeline malevahullus ja ta tahab lausa mitmesse vahetusse minna. Mingu! Peaaegu poolteist kuud puhkust, korras tube, toitu pungil täis külmikut ja rahulikku meelt on teid ootamas.

Aga vahest ma eksin ja on olemas ka selliseid lapsi, kes tõusevad koolivaheajal vara, kraamivad vabatahtlikult oma toa ära ja teevad õhtuks söögi valmis? Vahepeal käivad sõpradega näiteks koeri jalutamas või toovad raamatukogust värsket lugemisvara? Ilusa ilmaga põrutavad omal käel randa ning koleda ilmaga lähevad kinno või laenutavad video? Ja kordagi ei vingu, et nii pagana igav on…