Kui kurg ei toogi lapselapsi ...

 (18)
Kui kurg ei toogi lapselapsi ...
Foto on illustreerivScanpix

Perekonna loomine ja laste saamine on inimese elu oluline osa. Ent meie seas on inimesi, kes ühel või teisel põhjusel järglasi ei saa või ei taha. Kuidas leppida oma tütre või poja lastetusega ning leida hingerahu südames, kui ometi nii väga ihkaks veel ühte tillukest imet oma kätel hoida?

Oma loo rääkisid Liia, Tarmo ja Sirje, kelle maailmas puuduvad lastelaste kilked, nad ei saa neid oma süles hüpitada, nendega koos pargis jalutades pärastlõunaseid päikesekiiri püüda ega neile maailmatarkusi õpetada…

Mees armastab meest

Liia (60) abiellus oma esimese armastusega 18. sünnipäeval ning sellest suurest tundest sündisid kolm tütart ja poeg. Nende kuueliikmeline perekond oli tervele külale eeskujuks — alati ühtehoidev, armastav ja rõõmus. „Kui meie neljas laps sündis, mehe poolt kauaoodatud poeg Krister, sai pere hoopis uue hingamise. Tundsin, kui rõõmus mu mees oli. Ma teadsin, et tütred on talle ka tähtsad, aga mehe jaoks oli poja sünd tol ajal ikka suur asi.”

Aastate möödudes asusid tütred kodust eemale elama, abiellusid ja tegid keset Lõuna-Eesti metsi elavad vanemad mitme lapselapse võrra rikkamaks. Aastaid lastekilgeteta elanud maja tärkas taas ellu. Pesamuna Krister õppis Tartus koolis ning tegeles õdede lastega meeleldi. Liia unistas hetkest, mil ka poeg oma tulevase koju toob ja häid uudiseid teatab …

Seotud lood:

Valus tõde

Pea kümme aastat tagasi, ühel kenal septembrikuu nädalavahetusel tuli Krister koju ja lubas vanematele juba aiaväravas, et õhtul tuleb millestki tähtsast juttu. Liia tunnistab, et mäletab siiani täpselt, kuidas ahjupraad ja õunakook lõhnasid — poja murelik ilme ei tõotanud head.

„Istusime laua taga ja sõime esimest korda nende aastate jooksul vaikuses, kui äkki teatas Krister vaikselt pobisedes ja ainiti oma taldrikul lebavat kartulit vaadates oma armastusest teise mehe vastu. Arvasin, et aastatega on mu kuulmine nüristunud, ja lasin tal seda korrata. Nüüd tuli see üle mu poja huulte juba suurema enesekindluse ja kõlavama häälega.”

Järgnes mõni minut vaikust ja Kristeri nüüdseks siit ilmast lahkunud isa tõusis püsti, kõndis poja kõrvale, patsutas sõbramehelikult õlale ning lubas hea arsti otsida, et tõbi ikka korralikult välja saaks juuritud. Liia muigab. Hoolimata generatsioonide erinevusest sai ema aru, mida tähendab kahe mehe vaheline armastus. See ei ole haigus, see on armastus nagu iga teinegi ja maailmas eksisteerinud juba aegade algusest.

„Muidugi oli see löök, ma olin homodest ainult ajakirjast lugenud ja see teema oli siiani meie metsatalust kauge kaarega mööda käinud. Pean tunnistama, et pidasin seda linnainimeste veidruseks, mingisuguseks moeröögatuseks.”

Pere sõi edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Isa ja poja eemaldumine

Hommikul pidas poeg vajalikuks oma juttu korrata, sest ei olnud kindel, kas vanemad ikka olid täielikult aru saanud, mida see tähendab.

Isa pidi leppima teadmisega, et tema kauaoodatud, armastatud poeg ei too iial miniat koju ja saab lapse vaid lapsendades. Mehele metsatalust oli see kõik mõistmatu. Poja ja isa suhted jahenesid ning kuni surmatunnini ei suutnud Liia mees harjuda mõttega oma pojast ja teisest mehest jagamas voodit, korterit ja elu.

„Ega see mullegi teab mis kerge olnud, ent emana ütlen, et kõike, mis puudutab meie lapsi, peaksime püüdma mõista ja andestada. Lihtne on hukka mõista, raske mõista, aga peab püüdma. Kuidas ma saaksin oma lapsest lahti öelda, ma olen teda enda sees kandnud, kasvatanud, tema eest hoolitsenud ja lõppude lõpuks ma ju armastan teda — hoolimata sellest, keda tema armastab. Ta on fantastiline inimene, andekas ja hea südamega.”

Liia jaoks ei ole see probleemiks, et Krister tavapärasel viisil perekonda ei loo ja emale lapselapsi ei kingi. Sest õnneks on tal viis lapselast tütarde perekondades. Nende kilked soojendavad südant ja annavad energiat.

Varastatud unistus suurest perest

Tarmo (53) on reibas ja nooruslik mees, intervjuule tuleb ta oma ainsal vabal tunnil päevas, mis jääb töölt tuleku ja ujuma või rahvatantsutrenni mineku vahele. „Ma olen oma päevad nii ära sisutanud, et enam ei kujutakski ette näiteks üht täielikult vaba päeva nädalas. Kui see juhtub, siis on mul plaanid selleks päevaks juba mitu nädalat ette tehtud,” ütleb Tarmo ja näitab oma säravvalget naeratust.

Naeratuse ja üleplaneerimise taga seisab aga mees, kes kaotas oma eluarmastuse siis, kui nende imekaunis tütar oli just viieaastaseks saanud. Sellest ajast peale on mehele olnud peamiseks prioriteediks tütre kasvatamine, toetamine ja kaitsmine. Ükski teine naine ei ole tema ellu mahtunud.

„Mu naine suri raske haiguse tagajärjel. See oli löök tervele perele, meie tütar oli saanud viieseks ja sellest east mäletavad lapsed päris palju, eriti dramaatilisi olukordi, mis jätavad sügavama jälje.”

Tarmo mäletab hästi, kuidas paar nädalat pärast naise surma mängis nende tütar Kristiina nukkudega, pani neid voodisse teki alla ja sosistas neile kõrva: „Mina olen teie emme ega jäta teid mitte iial, te ei pea üldse muretsema!”

Kuueteistkümnendal sünnipäeval teatas tütar, et tema elu saab olema seotud reisimisega, perekonda ta lähitulevikus ei loo ja südamesooviks oleks Eestist väljaspool õppida. Krapsakas tüdruk uuris välismaal õppimise kohta ja peagi leidis võimaluse veeta ühe keskkooliaasta Ameerikas.

Tagasi tulles oli tema reisimise ja karjääritegemise soov suurenenud. „Ma ei võtnud seda perekonna mitteloomise juttu väga tõsiselt. Ma ise arvasin ka 17-aastaselt, et perekond on memmekatele, töö ja hea raha on lahedatele inimestele.”

Tarmo muigab nukralt. Ülikooli esimese kursuse lõpetas tüdruk oma kursuse parimana, teise kursuse veetis välismaal, kust sai juba tööpakkumise. Kooli lõpetas usin neiu jällegi oma kursuse parimana, pidas aktusel kõne, kus tänas oma isa ja kadunud ema ning lubas oma edasised saavutused neile pühendada.

„Õhtusöögilauas teatas tüdruk, et teisel aastal tehtud tööpakkumine viib ta Aasiasse hinnatud hotelliketti, kus karjääriredelil tõusmine on tema elueesmärk. Ma tundsin, kuidas mu elu läheb teise maailma otsa, meie südamed olid kokku kasvanud, mu tütar oli mu tugi. Hetkeks meenus tema kunagine lubadus tööle pühenduda ja perekonda mitte luua, aga jällegi lükkasin ma selle mõtte oma peast eemale. Ei saanud ometi olla, et üks naissoost inimene ei taha lapsi. Kõik naised ju tahavad!”

Kristiina on nüüdseks 30-aastane ja Eestist ära olnud varsti üheksa aastat. Selle aja sisse jääb suur tööalane edu ja tõus hotelliketi karjääriredelil jätkub. Samuti neli purunenud suhet, kõigi põhjuseks Kristiina soov olla karjäärinaine, vaba perekonnast ja lastest. Naine näeks hea meelega enda kõrval teist karjääriinimest, kellele töömuredest rääkida, rasketel hetkedel toetuda ja kellega koos enneolematutesse kohtadesse reisida.

„Kõige kurvem on see, et need mehed on kõik olnud kõrgetel töökohtadel, ent paari aasta möödudes siiski lastest juttu teinud, mis omakorda on Kristiina jaoks punane tuli ja põhjus, miks lahku minna.”

Tarmo on isegi maininud, et võib Kristiina lapsed ise üles kasvatada. Nooruslik mees nagu ta on, liikuva töö ja suure energiaga, leiaks ta aja ja vahendeid vähemalt kaks last veel üles kasvatada. Tütar aga on endas kindel ja isal ei jää muud üle kui oma armastuses ja mõistmises vaid seda otsust toetada.

„Ma mõistan tütre otsust, aga mind valdab alati meeletu kurbus hetkedel, kui ma oma hobidega ei tegele ja leian aega oma olukorrale mõelda. Perekond on kõige alus, sealt tuleb soojus, armastus, mõistmine ja tugi. Suur pere oli ka minu unistus, kuid üks võimalus minult juba võeti ja nüüd tundub, et ka teine …”

Õnneks elab Tarmo tänaval, kus paljudes majades on noored lastega pered. Nõnda on mees teada kui hoidjaonu, kui vanemad omaette aega tahavad. Tegus mees mõlgutab mõtteid isegi oma lastehoiust.

Sündinud armastama

Sirje (55) ja Mona (25) on ema ja tütar, kelle naer ja energia on kuulda kohviku teise otsa. Nende ümber ja toolide-laudade all roomavad ning hüppavad kaks poisiklutti. „Need ma laenasin kaasa,” naerab Mona, kes on väikesest peale teadnud, et temast saab suure pere ema. Sarnaselt mõtles ka omal ajal Sirje, ent ükski mees ei olnud naise jaoks piisavalt hea, tark või armastav ja kui ta lõpuks oma unistuste mehega kohtus, õnnestus neil pärast korduvaid proovimisi üksainus armas tütreke saada.

„Meil on väga ühtehoidev pere, vahel ikka mõtlen, et oleksin hoolimata raskustest pidanud veel ühe lapse saama, aga mis sest enam — Mona on meie silmatera.”

Mona teadis juba lapsena, et temast saab suure pere ema. Kusjuures selles peres pidi tema nägemuse järgi olema alati kolm kuni viis erinevatest maailmanurkadest lapsendatud last ja vaid üks oma laps. Ja kui ta oma tulevase mehega kohtus ning oma lapsepõlveunistusest rääkis, toetas mees teda esimesest hetkest.

„Ma olin alati lapsendamisest rääkides viltuvaatamise osaliseks saanud, kõik rääkisid lapsendamisest kui viimasest võimalusest neile, kes kuidagi lapsi ei saa. Liikusid jutud invaliididest ja narkomaanide lastest, keda normaalsetesse peredesse antakse. Kui ma lõpuks kohtusin mehega, kes mind mõistis, siis teadsin, et oleme kokku loodud ja hakkame seda perekonda üles ehitama,” räägib Mona.

Mona ja tema abikaasa olid alles lühikest aega koos olnud, ent lapsesaamise soov oli kohe suur. Pärast aastat tulutuid katsetusi otsustas naine minna Soomes, oma mehe koduriigis, arsti juurde. „Ükski günekoloog ei öelnud mulle kunagi midagi, kuni ma ühe toreda naise juurde jõudsin. Ma ei tahaks detailidesse laskuda, aga pärast uuringuid selgus, et minust ei saa kunagi ema,” tunnistab Mona.

Sirje libistab oma käe tütre pihku ja vaatab teda sooja naeratusega. „Mõne naise maailm oleks sellest kokku kukkunud, ent meie jaoks tähendas see vaid seda, et jagame veel suuremat armastust lapsendatud lastele,” lubab ta.

Mona ja tema abikaasa jagavad elu Soome ja Eesti vahel, olles esialgu võimetud otsustama, kus nende põhiline kodu olema hakkab. Suure pluss Soome kasuks on lapsendamise võimalused erinevatest riikidest ja tolerantsed inimesed erinevate nahavärvide suhtes.

„Ma ei tunne, et mind on tulevase vanaemana millestki ilma jäetud. Maailmas on üüratu arv lapsi, kellel puuduvad ühel või teisel põhjusel vanemad. Olenemata nahavärvist ja päritolust väärivad nad perekonda nagu meie kõik. Laps on laps, inimene on inimene. Armastust vajame me kõik. Ja ma luban, et meie perel on seda kuhjaga jagamiseks. Ma ei jõua oodata, millal kaksikud koju saame tuua,” kergitab Sirje saladuskatet. Ebausklik Mona tonksab ema küünarnukiga. „Tõsi, tuba poistele on valmis nii Eestis kui Soomes, aga rohkem ma ei räägi,” jääb Mona saladuslikuks.

„Kuna ma emaks enam ei saa, siis on mu uus soov saada suure pere vanaemaks, olgu need lapsed pärit kas või Kongost!” unistab Sirje.

********************************

KOMMENTAAR:

Marika Lahe, psühholoogiline nõustaja

Vanasti peeti laste olemasolu pere õnnestumise põhinäitajaks ja paljudes maades oli lastetus üks põhjusi, millega õigustati lahkuminekut. Aja möödudes on paljud arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud muutunud ja kindlasti on muutunud ka suhtumine sellesse, mis on normaalne ja mis mitte.

Mingil juhul ei saa me pidada ebanormaalseteks inimesi, kes mis tahes põhjusel on otsustanud lapsi mitte saada, ja veel vähem neid inimesi, kes mingil põhjusel ei saagi lapsi.

Kui keegi otsustab emaks või isaks mitte saada, on see kindlasti tema väga isiklik otsus. Tähtis on, et otsus oleks hästi kaalutletud. Lähedastel tuleb kindlasti inimese otsust aktsepteerida. Olukorrad ja situatsioonid on väga erinevad ja pereliikme tahte vastuvõetavaks tunnistamine ei lähe alati kergelt. Hurjutamine, tänitamine ja süüdistamine ei aita, rikub omavahelised suhted või, veel hullem, võib viia suhete katkemiseni. Kes see ikka tahab minna sugulase sünnipäevale, kus lapselaste teema jälle üles võetakse, või vanematekoju, kus sind altkulmu põrnitsetakse, sulle mingeid imelikke vihjeid tehakse või koguni hävitavaid hinnanguid antakse.

Keerulisem on kindlasti olukord siis, kui lapsi tahetakse, aga mingil põhjusel ei saada. Siis tuleb olukord teadmiseks võtta ja mõelda alternatiivide peale. Väga tähtis on igas olukorras lähedaste toetus ja tahtmine mõista.

Selle loo inimestelt on palju õppida, need juhtumid ei ole üdini nukrad ega negatiivsed. Kõik need inimesed on oma sisemise rahu ühel või teisel moel leidnud — ja see on südantsoojendav.