Kui tutistamine ja vitsa andmine teevad tänapäeval lapsevanemast koletise, siis kuidas üldse käituda lapsega, kes sõna ei kuula?

 (117)
Kui tutistamine ja vitsa andmine teevad tänapäeval lapsevanemast koletise, siis kuidas üldse käituda lapsega, kes sõna ei kuula?
Pilt on illustreerivFoto: Velizar Ivanov/Unsplash

Istusin nädalake tagasi puhkusel basseini ääres ja lugesin raamatut, jälgides samal ajal poole silmaga ka enda ümber toimuvat. Minu kõrval võttis päikest ema oma kahe koolieelikust lapsega. Kes lastega rahulikult päikest võtta on üritanud, teab, kui keeruline on hoida neid vähemalt kümme minutit rahulikult ühe koha peal ja silmnähtavalt oli ka see ema hädas.

Olles korra end lamamistoolilt istukile upitanud, jõudis tema väike tütar juba seljatoe alla tõsta ja kui ema tagasi pikali hakkas heitma, jäi ainult natukene puudu, et ta oleks kukkunud. Ja kas siis ehmatusest või tüdimusest — tema lahtine käsi andis kiire laksu tütre põsele. Ilmselgelt oli ta ka ise oma teost nii ehmatanud, et andis kiire patsu ka teisele põsele, soovides jätta muljet, et tahtiski lihtsalt oma tütre põsekesi patsutada, aga mulle otsa vaadates teadis nii tema kui ka mina, mis tegelikult juhtunud oli. Ja ma arvan, et nii mõnigi ema võib siinkohal rääkida loo, kuidas ta hetkelise vihahoo jooksul on oma mitu tundi jonninud last natukene liiga tugevalt tutistada või raputada tahtnud. Kes siis teeb seda ka päriselt, kes mitte…

Aga maailmas, kus õpetajad ei tohi lastele enam joonlauaga vastu näppe lajatada ning lapsevanemaid, kes oma pahandust tegevaid lapsi vitsaga karistavad, vaadatakse kui koletisi, võibki tekkida küsimus, et kuidas siis üldse on õige käituda, kui tunned, et räägid justkui seinaga. Laste teemadele spetsialiseerunud kliiniline psühholoog Mariana Saksniit annab meie küsimustele vastused.

Seotud lood:

Lapsevanem kipub last karistades talle sageli just kas pepule laksu andma või teda tutistama. Seda on ju alati tehtud ja tundub justkui normaalne. Aga kas ikka on?

Üldine ühiskondlik arvamus kaldub lapsele laksu andmist või tutistamist normaalseks pidama, mille eest otseselt kedagi karistada ju ei tohiks. Eeldatavasti on enamik lapsevanematest seda teinud või vähemasti sellele mõelnud (arvamuse laialdane levimus). Lapsele haiget tegemine on lapse väärkohtlemine ehk vägivald väiksema ja/või nõrgema suhtes ning on karistatav. Nii see on! Veel haavatavamaks võib lapse muuta vaimne väärkohtlemise, vaimne alandatus täiskasvanud lähedase isiku poolt. Jõupositsioonilt väiksema inimese allutamine annab ainult selle tulemuse, et laps ei julge ennast avada oma kõige lähedasema inimese ehk lapsevanema ees.

Miks paljud seda jätkuvalt aktsepteeritavaks peavad?

Paljuski juhib täiskasvanut oma kogemus, st sotsiaalsete oskuste kogum, millega täiskasvanu ise üles kasvas. Mulle on mu ammune kolleeg kinnitanud, et tema sai kodus peksa ja temast kasvas normaalne inimene. Ma küsiks vastu, kas ilma peksuta ei oleks kasvanud? Ma ei arva, et vägivald kellegi paremaks inimeseks muudaks. Pigem on tulemuseks hirm ning suhted, milles ei julgeta ennast avada.

Aga kui laps sõna ei kuula, siis mida oleks õige teha?

Ma pigem uuriks sõnakuulmatuse põhjust. St võib-olla ei ole laps korraldusest aru saanud või ei oska ta seda enda jaoks piisavalt oluliseks pidada ning verbaalselt vanemaga argumenteerima ei kipu. Ma soovitan oma lastega rääkida ja neid kuulata. See võib olla väga üllatav ja avardav, mis tulemuseni rääkimine ja kuulamine võib viia. Samuti tähtsustan ma oma laste kasvatamisel teadlikku vastutuse põhimõtte rakendamist. Ka seda peab oma lastele õpetama ise eeskujuks olles. Täiskasvanul ja ka lapsel on vastutus oma tegevuse või tegevusetuse ees. Tuleviku perspektiivi silmas pidades on oluline, et laps mõistaks, kuidas tema käitumine mõjutab tema enda ja teiste inimeste tundeid ja toimetulekut.

Mis üldse tingib selle, et laps sõna ei kuula?

Mida üldse tähendab sõna kuulama? Olen kindlal seisukohal, et ka lapsevanemal lasub kohustus selgitada oma n-ö nõudmiste põhjendatust. Seda nimetatakse sotsiaalsete oskuste edasiandmiseks, sotsiaalsete oskuste treeninguks, mis viib vastastikkuse aktsepteerimiseni (ja vastastikkuse austuseni) ning mida sageli tuleb korrata kümme korda, kuid mis laste vanuse kasvades annab lapse toimetuleku dünaamikat jälgides positiivse tagasiside. Ma tähtsustan laste kasvatamisel (või nende kasvamisel) piiride seadmist, mis eeldab samuti selgitamist ja ka vanematel enesekehtestamist, mille puhul ei ole mõistlik omada topeltstandardeid.

Iga täiskasvanu ja iga laps on isiksus. Sõnakuulelikkus ja sõna kuulamine eeldab vastastikkust aktsepteerimist, toetavaid suhteid ning see protsess on vastastikune.

Loe veel

Kuidas saaks lapsevanem õppida oma emotsioone kontrollima?

Laps õpib oma vanematelt emotsioonide reguleerimist ja teisi sotsiaalsetes suhetes vajaminevaid oskusi. Mind on vanemana kõige enam motiveerinud emotsioone talisema asjaolu, et ma tean, et sarnastes situatsioonides käitub mu laps minuga sarnaselt. Ehk mis on see, mida ma tahan oma lapses näha ja kuidas ma tahan näha, et ta toime tuleb, kui tundeid kontrollida on keeruline. Igapäevaelus võib see olla sageli väga raske, mõnikord see ei õnnestu ka. Kui see ei õnnestu, siis on see õppimiseks nii täiskasvanule kui lapsele — kuidas aktsepteerida ka tugevaid tundeid, kuidas tugevatest tunnetest omavahel rääkida. Kui omavahel rääkimine ei anna oodatud tulemust, siis on kindlasti abiks psühholoogi poole pöördumine (lisaks erialakirjanduse lugemine).

On ka juhtumeid, kus lapsevanem läheb lausa nii pahaseks, et hakkab vihahoos last raputama või vähemalt mõtleb sellele. Kust selline tunne tuleb?

Viha on loomulik tunne ja kuulub inimese põhiemotsioonide hulka. Vihaga on võimalik toime tulla, ilma teistele vaimselt või füüsiliselt haiget tegemata. Oluline on märgata, kas ma lapsevanemana oman hoiakut, et haiget tegemine on aktsepteeritav või mitte. Väärtushinnangutes ja hoiakutes.

Kas selline tegevus või mõtted tähendavad kohe, et oledki nüüd vägivaldne inimene ja sult peaks lapse käest võtma?

Vägivaldne tegu ei ole aktsepteeritav. Kui lapsevanem ei tule toime, on oluline võtta vastutus ja hakata otsima lahendusi. Lapse arengustaadium eelteismelises eas võib lapsevanema kannatuse tõsiselt proovile panna ning see eeldab sageli meisterlikkust, et toime tulla.

Kuhu pöörduda oma murega?

Soovitan pöörduda lapsepsühholoogi või pereterapeudi vastuvõtule, kui lapse käitumine on hakanud tekitama enesel raskusi. Praktiseeriva psühholoogina võin kinnitada, et väga sageli ei ole mure lapses vaid teda ümbritsevates täiskasvanutes. Lapse ja lapsevanemaga koostöös võib esmapilgul suurele murele leiduda lihtne lahendus.

Abi lastega kooskasvamise suhtes on võimalik leida mitmest ametkonnast. Esmane pöördumine võib olla nii kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või siis näiteks helistades Lasteabinumbril 116111. Lasteabinumber 116111 pakub lastega seotud teemadel esmast sotsiaalset nõustamist.

Sotsiaalkindlustusamet avas jaanuarist ohvriabi kriisitelefoni numbri 116006 ja veebilehe palunabi.ee, kuhu võivad helistada või kirjutada ka kõik lapsevanemad, kes vajavad pisut nõu laste kasvatamisel. Ohvriabi kriisitelefonile helistamine on tasuta ning helistaja võib jääda anonüümseks.