1. On palju vanemaid, kes ei soovi, et nende poeg sõjaväkke läheks. Samas arvatakse, et nimelt väeteenistuses saab poisist tõeline mees, kuna just seal karastub tema iseloom. Kuidas siis olla?

Ajateenijatele õpetatakse distsipliini, organiseeritust ning oskust raskustega toime tulla. Teisalt võib väidetav korralagedus armees olla ohtlik noore mehe tervisele. Ja vaevalt, et keegi teile ette heidab, kui leiate teisi viise õpetamaks pojale enesedistsipliini ning kodumaaarmastust. Sportimine aitab tal tunda end tugevana, ülemäärase vanemliku hoolitsuse puudumine teeb ta iseseisvamaks, kodumaaarmastus saab aga alguse eelkõige just perekonnast.

Kui teie poiss läheb siiski ajateenistusse, selgitage talle, et sellel ajal hakkab ta elama täiesti teistsuguste seaduste järgi ning parem on nendega kohaneda kui vastu hakata.

Tugevalt arenenud „minaga” noormeestel on kohanemine raskem kui teistel. Et pojal väeteenistuses kergem oleks, peab tal olema hea füüsiline ettevalmistus, ta peab olema suhtlemisaldis ning lojaalne nendele, kellega ta koos on.

2. Mida teha, kui poiss käitub agressiivselt — kakleb ning teeb teistele lastele liiga?

Agressiivsus on omane nii poistele kui tüdrukutele, kuid poisid ilmutavad seda avalikumalt. Sõjakust on sajandeid peetud normaalseks, samas kui pehmust ning järeleandlikkust loeti puuduseks. Poisid võitlevad agressiivselt oma koha eest kollektiivis, nad võitlevad liidriksolemise eest. Ometi võib liigne agressiivsus viidata enesekindluse puudumisele. Seisukoht: „kogu maailm on minu vastu” räägib sellest, et poisil puudub kaitstusetunne, see aga kujuneb perekonnas.

Kui vanemad (esmajärjekorras ema) suhtuvad pojasse armastusega, ei lükka teda väiksena eemale, kui ta kardab, ei karju tema peale ega suru teda alla — on kaitstusetunne lapsel olemas.

Selle puudumine tekitab pidevat närvilisust ning hirmu maailma ees. Hiljem aga, vastavalt oma individuaalsetele iseärasustele, asub laps võitlusse selle vaenuliku maailmaga või poeb hoopis selle eest peitu.

Vahel tuleneb suur agressiivsus liigsest energiast, mida püütakse mitmesuguste normide ja etiketiga maha suruda. „Ära jookse, ära käratse, istu rahulikult!” — selline suhtumine võib lapse tänavale viia, kus ta kukub kaklema esimesega, kes teda pika pilguga vaatab.

Kui teie pojast on kasvamas riiukukk, tuleb tegutseda kahes suunas korraga. Esiteks, tuleb võimaldada ta energiale väljapääs, see on — panna laps sporti tegema. Sportides suubub argessiivsus normaalsetesse rööbastesse ning tuleb talle kasuks — poiss muutub enesekindlamaks ning tunnetab oma jõudu.

Teine suund on psühholoogiline. Peab austama ja armastama last, et ta tunneks hingerahu. Niisiis, kui vanemad on mõistvad ja heatahtlikud, kui perekonnas valitseb vastastikune lugupidamine ja üksmeel, näib maailm lapsele sõbralik ning ta ei asu sellega võitlusse.

3. Kuidas ära tunda poja homoseksuaalseid kalduvusi ning kuidas nendega võidelda?

Tänini kestavad vaidlused, kas kalduvus homoseksualismile on kaasasündinud või omandatud. Kalduvus võib väljenduda selles, et poisil on häiritud sooline käitumine — ta ei taha end kollektiivis kehtestada, ilmutab äärmist tundlikkust, tunneb end mugavamalt tüdrukute seltskonnas ning mängib meelsasti nende tüüpilisi mänge — paneb mänguasju magama, söödab neid, õmbleb nukkudele riideid, autodest keeldub aga kategooriliselt jne.

Iseloomult on need poisid leebemad, kergemini haavatavad ja tundlikumad kui nende eakaaslased. Neile ei meeldi kakelda, nad tõmbuvad ilmse agressiivsuse eest eemale, ometi armastavad seejuures tähelepane keskmes olla.

Homoseksuaalsusele kalduvad lapsed, kelles on palju nartsissismi, so eneseimetlust. Kuid muretsemiseks on põhjust vaid siis, kui kõik need iseärasused esinevad korraga kompleksselt. Pealegi tuleb meeles pidada, et täpne sooline tunnetus algab lastel alates 4-5 eluaastast, sinnani nad vaid võrdlevad end eakaaslaste ja täiskasvanutega, püüdes leida sarnasusi ning erinevusi. Seejuures ilmutavad väikelapsed tohutut uudishimu, mis vahel lausa hirmutab täiskasvanuid.

Ometi reeglina pole muretsemiseks põhjust. Kui aga ilmsed häired esinevad veel ka 8-9- aastastel, võiks pöörduda konsultatsiooni saamiseks spetsialisti poole, kes teeb kindlaks, kas probleem on olemas ja kui on, siis selgitab, kuidas edaspidi käituda. Poiste seksuaalset orientatsiooni mõjutavateks faktoriteks on isa armastuse puudumine või isa puudumine lapse elust üldse (realiseerimata vajadus selle armastuse järele säilib ning poiss hakkab seda otsima teiste meeste juurest), vanemate soov saada tüdrukut ning nende alateadvuslik naiseliku käitumise mudeli pealesurumine pojale, ema karmus (sel juhul hakkab poiss suhtuma naistesse kui potentsiaalsetesse alanduseallikatesse ning väldib neid).

Kui olete märganud, et teie pojal on mittetraditsiooniline orientatsioon või kalduvus selleks, ärge karjuge ta peale, ärge karistage teda, vaid püüdke selgusele jõuda põhjustes (võimalik, et tuleb muuta iseenda käitumist) ning püüdke delikaatselt korrigeerida tema käitumist.

Igal juhul pidage meeles — see on teie poeg ning te ei tohi teda mitte mingitel asjaoludel endast eemale tõugata.

4. Poeg istub terved päevad arvuti taga. Mida teha?

Arvutisõltuvus ilmneb nendel lastel, kes on üldiselt sõltuvusele kalduvad. Kellestki saab narkosõltlane, keegi langeb alkoholi küüsi, mõned aga ei suuda end enam arvutiekraanist lahti kiskuda. Peab teadma, et kõik ülalnimetatud variandid on põgenemised reaalsest elust väljamõeldud maailma. Nende pahede küüsi langevad reeglina lapsed, kes ei tunneta oma vanemate armastust. See ei tähenda sugugi, et vanemad oma laste eest ei hoolitse. Kuid hoolitsus ei väljendu mitte üksnes lapse vajaduste täitmises.

Asjade ostmine ning õppemaksu tasumine pole laste arusaamade järgi seotud armastusega. Armastada — see tähendab pöörata tähelepanu, austada ja kuulata last. Kui poeg sellest kõigest ilma jääb, hakkab ta end tundma üleliigsena, üksikuna, nõutuna. Siit ka tahtmine minna maailma, „kus kõik on kerge ja lihtne”.

5. Kuidas peab käituma isa, et kasvatada normaalset poega?

Isa käitumisel on tohutu tähtsus poisi kasvatamisel, kuna oma eeskujuga näitab ta, kuidas peab käituma mees ühtedes või teistes olukordades. Kui isa on perekonna pea, orienteerib ka poeg ennast sellele mudelile ning hakkab samuti tahtma liidriosa perekonnas, mille ta kunagi ise loob.

Kui aga isa on seejuures jäme ning türanniseerib oma lähedasi, tunnetab laps armastuse defitsiiti, mis võib kõigutada tema enesekindlust — omasooliste keskel hakkab ta tundma end nõrga ja haavatavana. Liiga pehmeloomuline isa võimuka ema kõrval võib kujundada sellise iseloomu, et poiss hakkab alateadlikult kartma naisi, temast saab tallaalune või siis hakkab tas arenema Don Juani sündroom.

Niisiis, ideaalne isa peab olema armastav isa, kuid samas õpetama pojale distsipliini. Isa peab sõna pidama ning minema loomaaeda, kui on lubanud. Üldiselt on printsiip lihtne — kõike, mida tahate lapses näha, demonstreerige oma eeskujuga ning kaasake ta sellesse protsessi.

Meeles tuleks pidada ka kuldse kesktee printsiipi — liiga karm kasvatus (laps teadvustab seda kui türanniat) või täieliku vabaduse andmine (poeg peab isa ükskõikseks) pole kumbki soovitavad.

Et pojal ei tekiks komplekse, peab isa olema lugupidav, armastav ja armastatud abikaasa, sest harmoonilised suhted vanemate vahel on poja õnneliku perekonnaelu aluseks.

6. Minu poeg on murdeealine. Ta on muutunud ärrituvaks ja kinniseks. Kuidas temaga õigesti käituda?

Teismeliseiga on väga tähtis periood, mil nooruki psühholoogiline enesetunnetus muutub. Ta otsib nüüd aktiivselt oma „mina”, püüab leida oma kohta eakaaslaste seas, võrdleb ennast teistega, arutleb elu mõtte üle. Samas toimuvad muutused ka tema organismis, saabub esimese armastuse aeg. Kõik see põhjustab tohutut psühholoogilist koormust.

Siit tulenevad ka ärrituvus, käitumishäired ning depressiivsed seisundid. On väga tähtis, et sel perioodil ei kaoks kontakt pojaga. Pole tarvis talle hinge ronida, uurida, millega tegeleb, kuhu läheb, kellega sõbrustab — ta jutustab üksikasjadest ise, kui usaldab.

Tema usaldusest tuleb muidugi mõtlema hakata palju varem, kuid sel etapil ilmutage tarkust ning ärge püüdke tema mässama hakanud iseloomu vaigistada. Olge poisiga delikaatne, ärge naerge tema hirmude ja kahtluste üle. Kui ta teab, et olete alati valmis teda ära kuulama ning abiks olema, ei sulgu ta endasse ning te saate olukorda kontrolli all hoida.

7. Kuidas kasvatada pojas mehisust?

Ajad, mil mees, relv käes, kaitses oma perekonda ja kodu, on möödas. Mehisus on aga siiani hinnatud iseloomujoon. Kaasaegsed elutingimused esitavad tugevamale poolele veidi teistsuguseid nõudmisi — kaitsta tuleb mitte niivõrd rusikatega, kuivõrd mõistuse ja paindlikkusega. Tänasel päeval peavad edukal mehel olema ka omadused, milliseid on traditsiooniliselt peetud naiselikeks — seltskondlikkus, võime ära tabada vestluskaaslase meeleolu, osavõtlikkus.

Seetõttu kasvatus, mis on orienteeritud klassikalisele mehisusele, pigem rikub poja elu, kui kergendab seda. Poiss peab tundma end enesekindlalt ning teadma, et ta on võimeline kaitsma ennast ja oma lähedasi, kuid tänapäeva tütarlapsed ei kannata „peremeest” majas — nemad tahavad olla sõltumatud ja iseseisvad, nad nõuavad hingehellust ning pole valmis mängima klassikalise koduperenaise osa.

Ja ka edasiminek tööl ei sõltu sageli otsesest survest ja printsipiaalsusest, vaid oskusest manööverdada ning luua inimestega kontakte. Niisiis ei oodata tänapäeva noormehelt mitte brutaalsust, vaid liidriomadusi, mis on ühendatud paindlikkuse ja südamlikkusega.

8. Kuidas kasvatada võitjat — poega, keda ootab edu?

Kindlasti on heal haridusel tänapäeva oludes tohutu tähtsus, seetõttu korjavad vanemad raha, et võimaldada oma lapsele parimat. Kahjuks jääb üksnes haridusest väheks, et omandanud kõrghariduse, saada otsekohe hea töö ning hakata tõusma mööda karjääriredelit. Ei piisa ka andest. Öeldakse, et saatus, see on iseloom. Just iseloom teeb inimese edukaks. Poiss peab tingimata olema enesekindel, teadma, et raskete ülesannete lahendamine on talle jõukohane.

Ka tuleb temas tööarmastust kasvatada. Siin tuleb aga arvestada lapse individuaalsete eripäradega. Näiteks, kui laps on elav, liikuv ja püsimatu, siis pole mõtet sundida teda tundide viisi õpikute taga istuma — nii kaob tal töötegemise soov sootuks.

Öelge pojale alati, et usute temasse, et ta saab hakkama, kiitke teda mitte üksnes hiilgavate tulemuste, vaid ka pingutuste eest, kuigi need pole talle veel edu toonud. Ärge seadke talle eeskujuks teisi lapsi — sellega annate mõista, et ka kõige lähedasemate silmis on ta teistest kehvem. Armastage teda sellisena, nagu ta on, mitte sellepärast, et sai viie. Ning jälgige tähelepanelikult ta harrastusi — tähtis on aidata lapsel leida suunda tulevase ameti poole või kasvõi ära märkida tulevase tegevuse umbkaudne sfäär.

Ärge korrake laialtlevinud viga, kus vanemad sunnivad lastele peale elukutset, millega oleksid kord ise tahtnud tegeleda. Inimene ei saa olla edukas töös , mis talle ei meeldi, kuid võib saavutada tohutuid kordaminekuid, kui amet talle südamelähedane on. Tõsi, kerkib küsimus: kuidas olla, kui pojale meeldib ala, millega on elus raske toime tulla? Sellises olukorras võite eriala korrigeerida, tehes, näiteks, tulevasele kunstnikule ettepaneku omandada disaineri eriala.

9. Reeglina jääb laps pärast lahutust elama koos emaga. Kuidas saab ema talle isa asendada, kasvõi osaliselt?

Tähtis on, et laps teaks, et tal on isa ja tema isa on hea inimene paljude heade omadustega. Igati tuleks rõhutada, et isa armastab poega, kuid lihtsalt teatud asjaolude tõttu ei saa temaga koos elada.

Lapsepõlves omandame käitumismudelid kõige lähedasemate inimeste käest. Ka teie poeg, vaadates ümberringi, õpib, kuidas käituda sõpradega, lastega, sugulastega. Selles plaanis mõjub isa puudumine halvasti tema tulevase elu „stsenaariumile” — faktiliselt poiss ei tea, mida peab mees perekonnas tegema, kuidas tuleb suhtuda naistesse üldse ning abikaasasse. Olles probleemist teadlikud püüavad mõned naised käituda üheaegselt nii ema kui ka isana, see aga rikub „pildi” lõplikult. Taolises olukorras on siiski parem jääda lihtsalt emaks.

Et aga pojal kujuneks mehelik käitumismudel, las ta suhtleb võimalikult palju oma isaga — unustage omad solvumised ning mõelge üksnes poja heaolule. Hea on ka suhelda tuttavate perekondadega, et laps näeks, kuidas käituvad mees ja naine.

10. Vaatamata sellele, et poeg ja tütar õpivad ühtede ja samade õpetajate käe all, on nende suhtumine kooli ning ainetesse täiesti erinev. Miks?

On tõestatud, et isegi vastsündinud poiste ja tüdrukute ajud funktsioneerivad erinevalt. Kooliea lähenedes on erinevusi hulga rohkem kui sarnasust. Ja kuigi igas eas läbivad tüdrukud ja poisid ühesuguseid arenguetappe, suhtuvad nad täiesti erinevalt õppeprotsessi. Kui tüdrukud on püsivamad ning kohanevad paremini uute tingimustega ja ka õpivad reeglina paremini, siis poisid on kergemini haavatavad, neil on raske kehtestatud reegleid ja käitumisnorme täita. On fakt, et poistel ja tüdrukutel on terve rida psühholoogilisi erinevusi.

Enamusel poistest on näiteks paremini arenenud matemaatilised võimed, tüdrukutel on paremad keelelised oskused. Poistele on, erinevalt tüdrukutest, tarvis alati täpselt formuleerida seletatava lõppeesmärki, teisiti öeldes, nad tahavad teada saada, miks seda on tarvis teada ja osata.

Kui tüdrukud on reeglina hoolsamad ning valmis tegema tööd sellepärast, et „on tarvis”, siis poisid on hulga ratsionaalsemad ja praktilisemad, ning kui pole vastust küsimusele „miks”, siis nad ei hakkagi ennast pingutama. Mööda ei saa ka vaadata faktist, et koolides töötavad enamasti naisõpetajad ning seegi mõjutab õppetulemusi.

Üldiselt tuleb meeles pidada, et poisid pole koolis sugugi tüdrukutest halvemad, nad on lihtsalt teistsugused, ja seda ei tohi kunagi unustada!

Omadused, mida on tarvis arendada, et poiss oleks edukas:

  • suhtlemisoskus;
  • enesekindlus;
  • töökus;
  • vastupidavus stressidele;
  • sihikindlus.

    Kõige levinumad vead, mida teevad vanemad poja kasvatamisel

  • Liiga karm suhtumine mehisuse kasvatamise nimel. Poisid vajavad, nii nagu tüdrukudki, armastust, hellust, hoolt ja tähelepanu.
  • Soov kasvatada last enda sarnaseks, ignoreerides tema individuaalseid iseärasusi.
  • Tülid vanemate vahel lapse nähes.
  • Liiga kõrgete nõudmiste esitamine, mida ta täita ei suuda.
  • Igale lapse kapriisile järeleandmine (eriti, kui poiss on noorim laps perekonnas).
  • Järjekindluse puudumine kasvatuses (ühe ja sama teo eest kord kiidetakse, kord karistatakse).
  • Lahkarvamised vanemate vahel — üks lubab, teine keelab.
  • Võrdlemine teiste lastega ning nende eeskujuks toomine, kriitika.
  • Pidev negatiivne hoiak („Ära jookse nii kiiresti, kukud!”, „Kui õpid halvasti, siis saab sinust vaid kojamees”).
  • Isikliku positiivse eeskuju puudumine.