"Kuidas tulete emadusega toime, kui oma ema põhiliselt pettumust valmistab?"
Minul on emaga olnud väga lähedane suhe kuni sinnani, kui 25aastaselt omaette elama kolisin. Enne elasin paar aastat ema juures n-ö külastuskooselu oma toonase poiss-sõbraga. Ka siis saime omavahel kenasti läbi. Olen pärit sellisest perest, kus isa tegi kõvasti tööd, tal tekkisid alkoholiprobleemid ja ema moodustas siis minu ja õega liidu isa vastu. Kuna isa käitumine oli tol perioodil ka vaimselt väga raske taluda, tundus tema vastu olemine loomulik ja lähendas meid ema ja õega. Kui aga isa oli välja kolinud, meiega koos elanud vanaema surnud ja ka mina välja kolisin, tundsin, et oli minu kord olla see, kelle vastu ema pöördus. Esialgu hoidsime küll endiselt kokku. Kui minu elus veel uut meest ei olnud, käisin ikka nädalavahetustel emal külas, kirusime elu ja lootsime paremat tulevikku. Siis aga sain tuttavaks oma praeguse abikaasaga ja kolisin tema juurde elama. Tunnen, et sellest ajast peale on ema justkui minu peale kade.
Taustal on veel kogu aeg olnud see, et olen lapsepõlvest peale tajunud, et ema eelistab mulle mu nooremat õde. See väljendub pidevalt pisiasjades: õele ei keelata kunagi midagi, aidatakse ja toetatakse teda igas olukorras, suheldakse pidevalt, ema hoiab õe lapsi jne. Mina pean aga abi saamiseks alati mingitele ema tingimustele vastama või kuulama kurtmist, kui raske tal on. Kui mul lapsed sündisid ja vajasin vahel harva abi nende hoidmisel, ei jäänud tulemata isegi vihjed, et ühele tema sugulasele maksavad lapsed lapselaste hoidmise eest raha. Tihti juhtub ka erinevatel ettekäänetel viimasel hetkel alt ära hüppamisi. Ema ja õde elavad lähestikku, mina 15-20 min autosõidu kaugusel, mis ei ole just ka pikk vahemaa, seda enam, et ema töötab kesklinnas. Aga ikka kuulen õhkamist, kui hea lähedal tal õe juures käia on ja kui keeruline ikka minu juurde on tulla — küll pole kuskil autot parkida, siis on vaja kodus ahju kütta jne.
Eks ma reageerin nendele olukordadele ka alati valuliselt, aga ema ainus lahendus on nähvata, et ma olen elu aeg õde peale armukade olnud. Miks see nii on, ei küündi ilmselt tema analüüsivõimeni. Saan aru, et ainus võimalus midagi muuta, on muuta oma suhtumist, aga kuna see on eluaegne probleem ja kerkib mus pidevalt üles, pole asi nii lihtne. Tunnen ennast nii kurvana, et tugivõrgustik nii õhuke on ja inimesega, kes peaks olema üks lähedasemaid, on pidevad lahkhelid.
