Lapsed, ärge vanduge!

Üsna sage on lapsevanemate mure, et laps ropendab. Tihti süüdistatakse selles võsukese sõpru, kuid nii mõnigi kord tuleb hoopis peeglisse vaadata ja tõdeda, et ka sinu kodus tuleb aeg-ajalt vandumist ette. Mida ette võtta, et ropust suuvärgist lahti saada? Püüa olla tarka ja kavalda laps üle, leia põhjus, miks ta ei peaks enam tahtma vanduda.

Esimesena tasub uurida, kas ta soovib midagi muuta koduses õhkkonnas. Rääkige sel teemal avatult ja mõistlikult. Kui vaja, tehke kerge jalutuskäik või minge koos lõunale. Väldi igasuguseid vihaseid ja süüdistavaid ilmeid ja väljendeid, nagu: „Mul on sinu vandumisest kõrini“, proovi hoopis nii: „Mulle tundub vahel, et tõstan su peale häält, aga ma ei soovi nii!“

Mõtle läbi kõik muudatused, mida võiksid teha, et lapsega suhtlemist paremaks muuta. Ise pead kontrollima, et sa ei pruugiks keelt halvasti, samuti pead seisma selle eest, et mitte keegi kodus ei räägiks roppusi. Enesedistsipliini nõuab see nii lapselt kui vanemalt endalt.

Oluline on selgeks saada, mis on lapse soov. Ehk teda vaevab miski ja ta ei oska või ei julge end väljendada, ulata talle abikäsi. Looge koju ropendamisnurk, kus ainsana võib end välja elada — mõne aja pärast hakkab see mõjuma — ei soovi sinna enam minna, sest see nõuab oma tegevuse katkestamist.

Samuti tehke karistusnimekiri tegevustest, mida laps peab tegema, kui ta koledasti räägib ning ergutusnimekiri meeldivatest asjadest, mis teda ootavad, kui ta suudab end kontrollida. Aeg ei tohiks olla liiga pikk ega liiga lühike, optimaalne on liikuda edasi nädalase intervalliga.

Allikas: goodtoknow