Lugejad pihivad: haige vanuri põetamine seab ohtu nii närvid, töö kui suhte
Õde ei huvitagi, kuidas meil emaga läheb
“Mina hooldan ka oma jalutut ema juba 12 aastat ja usun, et keegi seda märkab ja näeb ning ükskord ka mind “prügikasti” ei visata. Memm saab juba varsti 90, aga ta liigub ratastooliga ringi, meil on kodus kõik nii ehitatud ja kohandatud, et see võimalik oleks. Samas on tal ka raske kopsuhaigus, kust tulevad haiglapäevad ja pärast haiglat on ta tavaliselt oma nädal-kaks voodis. Lihtsalt haigus võtab nõrgaks. Vahel olen küll väga väsinud, aga siiani olen saanud siiski hakkama — samas elab õde poole kilomeetri kaugusel, aga siia jõuab aastas 2 korda, emadepäeval ja ema sünnipäeval. Rohkem lapsi pole. Vanadekodu vastu poleks ka midagi, aga,tuleb leida hea vanadekodu. Mina käin tööl õhtuti, kui mees ja laps koolist kodus, aga kes nii ei saa, siis loomulik on valida vanadekodu.” -Virve
Nutsin iga kord, kui hooldekodus külas käisin…
“Minu vanaema elas pärast mu ema surma koos minu perega. Elasime koos peaaegu 10 aastat, siis läks ta segaseks — ajas segast juttu, käis öösel mööda korterit ringi, jättis veekraanid jooksma ja mõnikord ka gaasikraani lahi… Käisime abikaasaga mõlemad tööl, 2 last olid veel väikesed. Lõpuks õnnestus mul ta panna Hiiule hooldekodusse. Mulle ei meeldinud sealsed tingimused, kuid muud valikut kahjuks polnud. Käisin vanaema vaatamas iga nädal ja alati sealt hoonest lahkudes nutsin… Võib olla, et praegu on juba hooldekodud vähe paremaks muutunud, kuid kallid on nad kindlasti.” -Mammi
Hooldasin nii vähihaiget meest kui tema haiget ema
“Elasin 18 aastat koos oma eaka ämmaga, kes elas 92aastaseks. Tema viimast sünnipäeva pidasime ilma tema pojata. Mu mees suri 60aastaselt vähki. Kõige hullem aeg oli see, kui tuli hooldada meest ja kaitsta tema ema poja vihapuhangute eest. Minu mees ei olnud kunagi vägivaldne ja tegelikult armastas ta oma ema väga, aga ta ei suutnud leppida teadmisega, et tema peab surema enne oma ema… Vähk on haigus, mis muudab inimesed tigedaks, olen seda kogenud rohkem kui korra… Kahe abivajaja tõttu ei saanud ma aastaid mõeldagi tööl käimisele… Memm elas terve kalendriaasta võrra kauem kui tema ainus poeg…Ma ei tulnud hetkekski sellisele mõttele, et ma peaks tema ta oma kodust kuhugi mujale viima… Olen töötanud hiljem nii haiglas, hooldushaiglas kui hooldekodus ja olen siiski veendumusel, et kui vähegi võimalik, tuleks vanainimest hoida tema kodus. Minu memm oli aastaid dementne ja päris raske oli aru saada, millal ta oli selge millal mitte. Oma viimasest eluaastast umbes poole elas ta niimoodi, et ei teadnudki, et ta poeg on surnud. Jalad olid aga piisavalt terved, et jalutada ringi, vaid viimased 3 nädalat ei suutnud ta “koju” minema hakata. Jõudu ja kannatlikku meelt neile tublidele inimestele, kes oma eakat ja haiget sugulast ise hooldavad! Pidage alati meeles minu ema eluteele kaasa antud sõnu: Teed sa halba, ehk teed head — ikka endale!” -yllekas
Dementse vanaemaga on väga keeruline
“Vanaema on juba täiesti dementne, ei saa enam minutikski üksi jätta. Kuna vajab 24h järelevalvet, lisaks ei saa enam aru, kus ta on. Tahab kogu aeg koju minema hakata. Kodu pole tema jaoks praegune elupaik, kus ta 60 aastat elanud on, aga nähtavasti lapsepõlvekodu. Ta ei saa ka aru, kes ta ümber on, siis tuleb ta ikkagi hooldekodusse panna. Kurb on küll ja kalliks läheb ka, aga midagi pole parata.” -Masjana
Minu memme eest oli hea hoolitseda
“Mina kolisin oma perega maale vanaema juurde, sest elu tegi mõned keerukäigud ja olukord linnas läks kitsaks. Sel ajal oli mu vanaema veel üsna kõbus, käis aga raamatukogu ja kultuurimaja vahet, sõitis kaugemaid sugulasi külastama. Ja kui ta lõpuks liikumisvõimetuks jäi, hoolitsesin ta eest, viisin süüa ja iga õhtu tegin paistes jalgadele kompressi, siibri viisin välja jms. Isegi süsti tegemise sain selgeks. Ei olnud see minu jaoks mingi imeasi. Aga mu vanaema eest oli ka hea hoolitseda, sest kuni päris lõpuni välja oli ta selge mõistusega, ei virisenud ega halanud, luges raamatuid ja tegi ristpistes pildikesi. Igas mõttes mu eeskuju!” -neiu52
Ravin juba enda depressiooni…
“Meie peres on põlvest põlve hooldatud haigeid vanaemasid-vanaisasid, isasid-emasid ja teisi haigeid lähedasi. Hooldan praegu oma lähedast vanurit 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Vahepeal tundus, et enam ei jaksa, lähen lihtsalt ise peast ära, eriti raske on pidev magamatus. Aastatega olen kohanenud ja kuidagimoodi tulen toime, ravin küll oma depressiooni. Kuigi olen selle aja jooksul leidnud vanadekodusid, kuhu võiks teda ehk ka paigutada, kui tema diagnoosiga haige jaoks seal tingimused oleksid, kuhu aga ise läheks rõõmuga. Aga praegu on elu nii, sest teist võimalust pole. Ja seda mitte ainult raha puudumise pärast. Ma ei väsi kordamast, et Eesti riigil on palju tegemata, ja see, mis tehtud, ei lahenda probleeme, ehk toob neid juurdegi. Aga kes mind kuulaks?” -Hallvares
