Mahvalda: Pissime põõsasse!

Mida teete teie, kui on suvi ja suur pissihäda ja peldikut kuskil ei ole? Mina igatahes valin vähe tihedama põõsa ja pissin sinna. Ja mida ma tegema peaksingi, kui Tallinnas lihtsalt ei ole küllalt avalikke peldikuid? Potti kaasas kandma või?

Ei usu, et ma olen mingi eriline huligaan või suur erand. Kui ma viimati Kadriorus ühest turvalisemast põõsast välja astusin, vaatas mulle esiteks vastu krimpsus vanaeidenägu. Tädi ei mõelnudki pröökama pista, nagu ma esiti ootasin, vaid kalpsas aga asjalikult minust vabaks jäänud põõsasse. Võin kihla vedada, et ta tegi seal sedasama mis mina. Kõik teevad. Mehed ja naised. Purjus ja kained. Noored ja vanad. Häda ei anna häbeneda. Häda pidi isegi härja kaevu ajama.

Ja nii ongi Tallinna parkide ja randade põõsad nii täis lastud, et lihtsalt jõle. Kõigepealt tuleb hoolikalt ette vaadata, et mitte sita sisse astuda. Mõni põõsas on nii täis kustud, et hais lööb hinge kinni. Vastik, aga no mis teha? Ma ausalt öeldes ei oska kaaskodanikele põõsasse pissimist eriti ette heita, sest linnavõim ei ole selle eest hoolitsenud, et inimesed oma häda “kultuursel” viisil kergendada võiksid.

Meestel on muidugi kadestamisväärselt lihtne. Astuvad aga tee pealt paar sammu eemale, keeravad selja, lukk lahti, lukk kinni — ja valmis ongi. Nemad ei pea põõsaid otsimagi. Ja ega paljud ei otsi kah, soristavad niisama laias kaares, kus aga juhtub. Kui nad lausa olemasoleva peldiku kõrvale soristavad, siis ma panen ikka pahaks küll. See käib minu arust juba kuritahtliku reostamise alla. Ja kuritahtlik on ka olemasoleva vetsu äralagastamine. Mõned inimesed kohe on sellised sead, pole parata.

Suvel käib põõsaste reostamine muidugi erilise hooga, sest palav ajab jooma ja joomine ajab pissima. Kes joob vett, kes joob õlut, aga pissile ajavad mõlemad. Ausalt öeldes põhimõttelist vahet ei ole. Sest ega see, kes õlut joob, enamasti tundideks sinna istuma pea jääma, kust ta oma joogi ostis ja kus käimla korra kohaselt olemas on.

Ma muidugi tean, et põõsasse pissimise eest võib trahvi saada. Kuigi ma pole seni küll näinud ega kuulnud, et keegi selle eest karistada saanuks. Aga kui see kord minuga peaks juhtuma, siis saan ma äkki ka teada, kuhu ma peaksin pissima, kui häda on. Siis ma räägin teile ka.

Nii et kohalike omavalitsuste valimiste eel on parteidel siin igatahes veel mänguruumi küll ja küll. Mida kõike juba kokku lubatud ei ole — tasuta netti ja lastega peredele rohkem pappi ja mida iganes. Mõni võiks lubada ka Tallinna nii palju peldikuid ehitada, et rahvas suvalisse kohta ei peaks soristama. Ning randa ja parki võiks suveks ajutised peldikud püsti panna.

Ja tasuta võiksid need viimased olla. Sest mina maksaks küll krooni, kui haisvasse põõsasse ei peaks minema, ja kohe mitu krooni, kui veel käsi kah saaks pesta. Aga paljud kindlasti ei maksaks. Paljud laseks ikka, kuhu juhtub, kui raha tuleks maksta, ja siis oleksid pargid ja rannad niisama sitased nagu praegu.

Nii et, armsad erakonnad, Tallinn haiseb! Palun, tehke oma pakkumised. Minu hääl võib olla teie.