Psühhoterapeut Henrik Swanströmi hinnangul on mäng väga tähtis, seda nii lapse arengu kui lapse ja vanemate omavahelise kooskõla seisukohalt, kirjutab Alltombarn. Mäng saabki tegelikult alguse lapsevanematest, kes juba päris pisikeste beebidega kaasa püüavad rääkida ja ümiseda.

Swanströmi arvates on tänapäeva lapsed mängimise peaaegu lõpetanud. Mängimiseks on jäänud vaid lühike aeg ning seejärel tuleb teha asju, mis seisavad „plaanis“. Lastel on liiga palju kohustuslikke tegevusi.

Lapsi hinnatakse tihti selle järgi, mida nad teevad, millega tegelevad. Nõnda on neil järjest vähem võimalik lihtsalt laps olla. Lihtsalt olemine ja mängimine ei ole tänapäeva maailmas kuigi kõrgelt hinnas.

Lapsed leiavad mängu kaudu lahendusi probleemidele, loovad täiesti omaette maailma. Mängides saavad nad välja elada oma rõõmu, mängides peegeldavad nad tegelikkust.

Kui laps ei oska mängida, on tal ka igapäevasituatsioonis raskem toime tulla. Mängijad lapsed on loomingulised, nad oskavad paremini probleeme lahendada ning see oskus saadab neid ka täiskasvanuks saades.