MEHESÕNA: Isa tohib olla kõhklev, õrn ja hoolitsev
Kas ei aja me neid liiga sageli eemale, ega ürita ise maailma ja märga peput päästa?
Mida mõtleb isa tavalisel argipäeval? Mida kardab ja loodab? Milliseid hetki isaks olemisest ta väärtustab?
Naistekas palus viiel mehel keset tööpäeva hetkeks järeltulijatele mõelda. Siin on meeste mõtted isadusest.
Mart 38, kahe lapse isa
poeg 12, tütar suri väiksena
Kas ma olen ikka hea isa? nii küsisin eneselt alles nädalapäevad tagasi. Usun, et ega ma ikka ei ole küll. Usun, et alati võiksin endast rohkem anda. Veel enam pingutada. Lõpliku vastuse sellele küsimusele saavad anda aga kunagi mu lapsed. Siis, kui nad mu matustel seda öelda soovivad.
Elan pojast eraldi, tema jäi emaga. Helistame sageli, kuid meie läbikäimine on varasemast vähenenud. Panen selle tärkava puberteedi süüks. Sest ühised tegemisi on meil endiselt: käime kardiga kimamas, ujumas, paadiga sõitmas, rattaga rallimas, ja nüüd viimane leid on piljardimäng, milles ma pojalt haledalt pähe saan. Igaljuhul lahe kogemus.
Väiksena lugesin talle ikka unejutte. Üldiselt juhtus siis nii, et mina jäin ennem teda magama. Nii siis ärkasin sageli tema kõrval kott-toolis, raamat näo peal.
Meil on poisiga ka nö oma teema: räägime sellest, mida ta kunagi suureks saades tegema hakkab. Koolist räägime ka, eriti kiusamisest, sest ta on mul sihuke suur mees ja on kuulda, et lapsed kiusavad endast veidi paksemaid. Hoian selles osas nö näppu pulsil, et kiusamine ei areneks millekski suuremaks. Kiusamise-kogemust tean omast käest: mind noriti kogelemise pärast pikalt ja lõpuks sain isegi peksa.
Loodan, et olen pojale jõudnud juba õpetada suhtumist: näiteks kuidas inimestega konfliktolukorras käituda tuleb. Probleemid rahulikku lahendamist õpetas mulle jällegi minu isa. Ka korralikkust.
Tundub, et kõike nagu oleks tehtud aga jah, kuna me ei ole pidevalt koos, siis on siiski tunne, et ma ikkagi ei näe selle väikemehe kasvamist ja ei ole alati tema kõrval.
Jah, ma olen isana nutnud. Siis kui sain teada, et pojal avastati epilepsia ja kui sain teate tütre surmast. Minu nutmist ei näinud keegi.
Toomas (38), kolme lapse isa
Poisid 3- ja 5-aastased, tütar 6-kuune
Isadus läbib mu päevi erineval moel, mõtteis on lapsed mul alati. On ka neid päevi, mil konkreetselt lastele mõtled vahetult enne lasteaeda järele minekut. Kuid neid on vähe. Üldjuhul ikka tulevad ette situatsioonid, kus mõtted lendavad laste juurde. Kas siis mõne võrdluse läbi hetkesituatsiooniga, mõne kujutluspildi kaudu või mõne idanema jäänud ja lastega seotud idee tõttu. Samas kindlasti on mingi laste olemasolu tunne, mitte konkreetne mõte, sul pidevalt taustaks ja ka mõjutamas tegevusi ning otsuseid. Usun, et laste tõttu võtan nüüd vähem riske ja olen alalhoidlikum.
Kõhklusi teemal “kas ma olen ikka hea isa?” tuleb ette iga päev. Aga mitte nii mustvalgel tasandil. Ühest küljest oled sa oma järglaste üks suurimaid mõjutajaid ja eeskujusid ning seetõttu pead alati leidma hea tasakaalu lapsele piiride seadmise ning iseotsustada laskmise vahel sõbra- ja õpetajarolli vahel.
Kuid see on valveküsimus, mida tuleb ikka endale esitada, kuigi see on üks vastuseta küsimusi. Ise sa sellele vastata ei saa. Lapse siiras tagasiside on üks võimalikke vastuseid, kuid sellega on ka end lihtne petta. Vanemana saad sa lapse tagasisidega manipuleerida. On asju, mida on meeldiv teha ja ka sellele tagasisidet saada ning on asju, mida on vaja teha. Kõige olulisem on hoida ja arendada lapsega kontakti, et toimiks kahe inimese vahel usaldusele baseeruv side.
Vahel tunnen, et silmad lähevad vesiseks. Õnneks on see olnud seotud ainult positiivsete emotsioonidega. On olnud sellist heldimustunnet, mis tekib konkreetsel hetkel, mil mõtled, et vot minu laps teeb nii või mõtleb ja ütleb naa. Aga nutt on meil olnud ka selline väike salarelv jonnimise vastu — kui emme ja issi koos ühel hetkel keset jonnituju mängunuttu hakkavad tegema, siis tundub see olukorra peegeldus lastele nii ootamatu, et nad oma jonni sinnapaika jätavad.
Magama jäämine on meil kahe omavahel mürgeldava poisi puhul üks valupunkt. Et olukorda rahulikult lahendada, on meil omamoodi traditsioon pimedas lugusid vesta. Need on enamjaolt lood sellest, kuidas issi väikese poisina üht või teist asja tegi. Nii nagu multifilmide puhul, mille taasesituskordadel pole piire, siis tellitakse rohkem väljakujunenud lemmikuid nagu jalgratta, onni, kalalkäigu või kombainilugu. Üsna vahva oli kuulata lastetoa ukse tagant, kuidas isa-ema eemaolekul vestis 3-aastane 5-astasele ise oma väljamõeldud unejuttu, mis mõeldi välja lause lause haaval ja väga muretsemata lausetevaheliste seoste pärast.
Lastega koostegemised, teemad ja harrastused muutuvad ajas. See võib olla jooksmine, dinosaurustest rääkimine, jalgrattasõidu õppimine, joonistamine, maadlemine, onni ehitamine. Praegu saan öelda, et õnneks on meil ummikud, mistõttu lisab igapäevane lasteaeda ja kojusõit kokku vähemalt tunni suhtlemisaega, mil üheks isa põhikohuseks on kõigi miksidega hakkama saamine.
Sageli tundub, et kõik õppimised on pooleli või ees ja need asjad, mis selged on väga väikesed. Tahaks ju öelda, et olem õppinud viisakalt käituma, teistega arvestama, ennast usaldama, julgelt suhtlema jne. Kuid kõik see käib tõusude ja mõõnadega, mis ongi normaalne. Küll aga jagub pisioskusi. Vanema poisi puhul sai kaherattalise jalgrattaga tehtud esimesed tiirud ning ujumine ootab järge. Noorem teeb kukerpalli hindele väga hea. Tüdruk oskab vastu naeratada, mis on suure vastastikkuse suhtlemise algus. Suhteliselt väikese vanusevahega laste eeliseks on see, et nooremad omandavad kõike kiiremini, sest vanem on neil oma oskustega kõrval.
Millegipärast on väga paljude meeste suhted oma isadega vildakad. Võib-olla tuleneb see isade teatud ootustest poegade vastu. Nii tean mina oma isa kohta väga hästi seda, mida ma temalt ei õppinud ja millest puudust tundsin ning mida tahaks kindlasti oma poegadele õpetada. Teisalt on meeles väga palju rõõmsaid isaga koostegemisi ning ju siis kõik ülejäänu õppisin isalt.
Ago (33), kahe teismelise isa
tüdruk 14, poiss 12
Püüan töö- ja eraelu nii lahus hoida kui vähegi võimalik, et kodus kodule rohkem aega pühendada. Kuid vahel tuleb ka keset tööpäeva isa olla, sest lapsed tuletavad ennast ise meelde — küll on vaja trenni vastu minna ja küll on jälle raha otsas — tuleb taskuraha laiendada.
Iga päev esitan enesele küsimuse, kas ma olen ikka hea isa. Ja mitte ainult siis kui lapsed mõne sigadusega hakkama saavad vaid ka siis, kui nad millegi heaga välja tulevad. Küsin endalt, kas olen mina selle põhjustanud või muu ümbritsev keskkond.
Teismelistega isadus teistmoodi. Kunagi lugesin neile unejuttu, siis aitasin õppimisega ree peale. Praegu on näiteks tüdruk juba piisavalt tubli, et omapäi hakkama saada (läbinisti viieline, muide). Poisiga on meil rohkem ühiseid tegemisi: mõnikord ehitame midagi, remondime asju, teeme muid mehetöid. Ja kui vaja siis aitan ta arvutimängudes järgmisele levelile.
Ma ei nuta. Aga lähedal olen sellele olnud küll. Nii lastega koos kurvastades, rõõmustades kui laste sigadusi läbi arutades. Mõni sigadus on lihtsalt piisavalt suur ja mõni tegu on piisavalt hea.
Minu isa õpetas mulle ausust, lugupidamist, töökust, asjade korrashoidmist ja pillimängu. Usun, et oma lastele olen neist õpetustest juba midagi edasi andnud — nad oskavad enda eest seista.
Rasmus (37), 13-aastase poja isa
Kui sageli töötades poisile mõtlen, et oskagi niimoodi öelda. Mõtlen.
Kui on mingeid sündmusi tulemas-minemas, siis rohkem.
Mingi teadmine või suhtumine on kogu aeg olemas. Ka sellesse, et milline on parim viis olla lapse jaoks hea.
Mida vanemaks poiss saab, seda põnevamaks läheb. Tasapisi on välja kujunenud, et käime Pirital ratastega krossi sõitmas. Hea koht suhtlemiseks, alates kooli vajalikkusest kuni teab milleni. Teemadering on meil aga tegelikult laiem. Viimasel ajal on üsna täiskasvanu teemad tulnud — a`la Kas juba käisid kinos “Väärituid tõpraid” vaatamas jne. Mis veel, vahest hoian end koolitükkidega ka järje peal. Teinekord olen nõudnud isegi, et poiss oma matatükid mulle lahti seletaks. Lihtalt, et oleks teada, kas mõttekäik on selge…
Kui aga isa õpetustest rääkides, siis poisi puhul on õpitust vara rääkida. See kõik on ju pooleli. Oma isa puhul jälle aga ... see on juba pikem jutt. Muuseas, tihti olen tundnud, mida isa pole osanud õpetada.
Kristjan (31), 1,9-kuuse tütre isa
Mõtlen lapsele täpselt nii tihti, olgu siis tööl, kodus või puhkehetkel, et ma teda ära ei unustaks ja nii harva, et laps painama ei hakkaks. Mõtlemine polegi oluline, teadmine on oluline. Tean, et mul on laps ja mingit enamat mõtet pole vaja.
Oma isalt õppisin lisaks kõigele, mis puudutab isa ametist lähtuvaid oskusi — heli ja video, kohusetunnet. Niivõrd, kui seda õppida saab. Ja ehk kõige rohkem olen püüdnud õppida tema vigadest. Õpin siiani. Eks näis, kui hästi asjale pihta saan.
On asju, mida tüdruk minuga ja ainult minuga teeb: igasugune akrobaatika ja müramine ja parajalt paksu mannapudru söömine, ühisümisemine. Usun, et olen talle juba ka midagi suutnud õpetada: käima, sööma, laulma, jonnima, ümisema, plaksutama. Piirduks nende põhilistega.
On veel üks asi, mida loodan, et õpetan. Loen talle. Mitte ainult unejuttu vaid ka niisama mõnikord lehti või oma lugemisvara. Seda, et laps näeb sind raamatuga, ei saa alahinnata. Loomuomane ahvimisinstintk sunnib teda targalt tagurpidi käes olevasse raamatausse süvenema. Nii see armastus lugemise vastu peaks tekkima. Loodetavasti, kunagi keeratakse ka raamat õiget pidi.
Algaja isana küsisin alles hiljuti eneselt, kas olen ikka hea isa. On asju, mida kindlasti isana tahaksin vältida. Midagi, millele rohkem tähelepanu pöörata. Seda kõike võrdluses oma isaga. Eks selline küsimine ja võrdlemine ongi pigem värskelt isastunute teema. Hiljem pole vaja enam küsida. Kõik on näha ja klaar.
