Minu laps on mulatt
“Vahel mainib mõni poisiklutt mööda minnes, et “oi, neeger”. Tõsist rassismi ei ole ma kogenud. Õnneks,” ütleb lauljatar Ele Millistfer-Kehinde (22), kolmeaastase mulatipoisikese Christopheri ema (üleval pildil). Ja sülitab igaks juhuks üle vasaku õla. Ptüi-ptüi-ptüi.
Sama hästi pole vedanud Kadriannel (25), kes läks aafriklasest mehest rasedana lahku, kuid otsustas siiski sünnitada. Kräsupäine Kalli on nüüdseks neljane (ema ja tütre nimed muudetud) ja keskmiselt korra aastas on lapsega jalutavat Kadrianne rünnanud suvalised mehed stiilis “kas neegriga oli parem keppida kui valge mehega?”. Kadriann vastab enamasti löögivalmilt: “Jah, igal juhul.”
Jättes enda teada, et lisaks valgetele meestele on ta enda seksuaalsuse avastamise tuhinas jaganud armastust rohkem kui kümne aafriklasega. “Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et must nahk erutab mind seksuaalselt,” selgitab Kadriann. Hetked möödusid, mehed kadusid, praegu on ta truu naine oma elukaaslasele… kes on samuti naine.
Väikesele Kallile on Kadriann aga hoolitsev emme ja meeldivalt üllatunud eestlannade, eriti just vanemate naiste oi-kui-armas-täditsemisest. “Üksvahe nad aina kallistasid teda ja lapsel tekkiski komme kallistada kõiki tädisid, kes teda vähegi vaatama jäid. Üldiselt olen selle võõraste puhul nüüd ära keelanud, aga mu sõbrannadele poeb ta ikka kohe kaissu,” heldib Kadriann.
Kadriann on vanemate naiste seas kohanud vaid üht põlglikku isendit. Nimelt siis, kui – õige mitu tema sõbrannat on loonud pere mustanahalise mehega – kui ta istus koos sõbrannaga pargis ja nende lapsed hullasid liivakastis koos paari linalaka pätakaga. “Mingi vanamutt kõndis mööda ja ohkis, et “taevas, kuidas need lapsed mängivad neegritega”. Mina vastasin, et näed, lastel ei ole viga midagi, mis sina hädaldad, sina ei pea ju nendega mängima,” ütleb Kadriann. Igaks juhuks on ta õpetanud tütre enda eest seisma: et kui mõni laps peaks õiendama, siis andku aga vastu. Seni – ja jälle ptüi-ptüi-ptüi – pole elaval ja suhtlejal plikal lasteaias probleeme tekkinud.
Bussis-trammis kõrvu kanduvaid väiksemaid jorinaid “näe-neegriga-lapse-saanud, blaa-blaa-blaa” ei pane Kadriann enam tähelegi. Lihtsalt nendib fakti, et ahah, jälle keegi märkas. Mõni märkaja on aga Kadrianne vastunähvamise peale üliüllatunud: et kuis nii, polegi välismaalane?
Miljon eestlast, üksainus Aatomik
Poole aasta eest koju minnes ootas Josepha õhtupoolikul Tallinnas Vabaduse väljaku ristmikul rohelist tuld. Nagu tavaliselt. “Mingi mees tuli üle tee ja lõi mulle rusikaga näkku. Ja läks minema. Ta ütles ka veel midagi, aga ma ei saanud sõnadest aru, sest ma olin shokis,” ütleb Josepha. “See ei läinudki mulle hinge, et üks inimene mind ilmaasjata lõi, igasuguseid on olemas. Kõige rohkem üllatas mind, et – ümberringi olid ju inimesed – et mitte keegi midagi ei öelnud, mitte midagi ei teinud. Lihtsalt kõik läksid oma rada edasi. Alguses mõtlesin politseisse helistada, aga loobusin sellest, sest tahtsin kähku minna koju teki alla ja selle ära unustada.”
Josepha astus trammi ja seal siis tuli üks naine ütlema, et ta nägi kõike pealt ja niimoodi ei saa seda asja nüüd küll jätta. Õnnetu neiu meelest oli see väga armas, et vähemalt keegi pisut hoolib. Naine kutsus kohale politsei ja Josepha kirjutas juhtunu kohta avalduse. Kuigi realistlikult võttes: eks katsu püüda linnas tundmatut meest, kui pea ainsaks tundemärgiks on “pruunikas tagi”. Vahetult pärast löömist – jah, siis küll, kui ükskõikseks jäänud kõrvalseisjad oleksid oma jõud ühendanud. Ent “kõnnin paigast paika, inimesi aitan” meelelaad on fantaasiasünnitis lõbusas lasteraamatus abivalmist Aatomikust, mitte Eesti tegelikkus. Josepha mäletab vaid üht Aatomikku: vanatädikest, kes kutsus bussis korrale tema arvel ülbitsenud noormehi.
Kus elab tsetsekärbes?
Hoopiski teistsugune oli Missamoude pere elu Kongos, kus peale pügmeedega asustatud dzhungli on rohkem linnu kui Eestis. Ent uus kõrghoone või asfalttee ju uudiskünnist ei ületa, Eestisse jõuavad Kongo-uudistest ikka need, mille märksõnadeks vulkaanipurse, tsetsekärbse hammustuse kaudu leviva unitõve puhang, toidupuudus…
Sadamalinnas Pointe-Noire’is elanud Josepha pole kunagi tsetsekärbest näinud. Tema teada pesitseb see putukas ainult teatud piirkonnas, kuskil metsas. Ühtki unitõppe jäänud inimest ta kah ei tunne. Prügikastist toidu otsijaid Kongos peaaegu polnudki. “Kongos käisid prügikastides sorimas ainult hullud, silmnähtavalt vaimse puudega inimesed. Kindlasti oli ka vaeseid, aga perekond on seal igaühel nii suur, et sa võid ikka kuhugi minna ja sulle antakse süüa,” räägib ta.
Kolmelapselise Missamoude perekonna isal, Eestis ja Odessas meretarkust kogunud Josephil oli kodumaal auväärne amet: sadamadirektor. Sadam oli üks tähtsamaid Kesk-Aafrikas, Tallinna omast tüki suurem. Pere elas jõukalt, Josepha õppis prestiizhikas erakoolis. Ent siis algas kodusõda ja kõik välismaalased evakueeriti. 1998. aasta keskel naasis kodumaale lisaks Josepha emale veel kaks eestlannat koos aafriklastest abikaasade ja kokku kaheksa lapsega.
Rahutused Kongos kestavad seniajani. Nii et on igavesti hea, et kolm perekonda Eestisse jõudsid. Hea, et nad said Paldiskisse tasuta korterid. Hea, et kõik pereemad leidsid korraliku töökoha. Hea, et prantsuskeelses keskkonnas kasvanud lapsed õppisid selgeks eesti keele ja saavad koolis hakkama. Ja väga-väga-väga halb, et kolmest aafriklasest mehest pole keegi leidnud erialast tööd. Ei leidnud super-CV-st hoolimata Tallinna sadamas mingit tööd Josepha isa, kes üksvahe töötas kokana, nüüd aga on töötu. Raudteeinsener Francois Moutsinga ja mäeinsener Gilbert Mandzolo on teeninud raha prantsuse keele tundide andmisega ja lihtsamate töödega.
Ka lauljatar Ele mees Souza Kehinde (32) on praegu töötu. Nigeerias ärijuhtimist õppinud Souza töötas Eestis algul hotellis, siis ühe tuttava firmas, mis kokku kukkus. Kuniks mehel õnnestub tööd leida, kolisid nad kolmekesi Ele ema korterisse.
Kolmevärviline perekallistus
Ühtepuhku naerda lagistav Ele on ikkagi õnnelik – on ta ju abielus oma esimese armastusega. Endast kümme aastat vanemasse nigeerlasesse Souzasse armus tüdruk 15aastasena, silmini-kõrvuni. “Mu vaesed vanemad,” muigab Ele. “Nad pelgasid, et ma saan väga haiget. Et mina noor, loll ja naiivne ja tema suur mees ja must ka veel, et mine tea.”
Kõrvuni armumist soodustas see, et Souza räägib kogu aeg, kuidas Ele on kõige parem ja ilusam ja üldse kõige-kõigem. “Eesti mehed ju ei ütle nii hirmus palju komplimente või ei räägigi oma tunnetest,” tähendab Ele.
Pool aastat armastust ja siis pidi mees Eestist lahkuma – seadused! Mõlemad togisid kõigest hingest seaduserattaid tagant, et mees saaks võimalikult ruttu naasta, aga ikkagi venis lahusolek pooleteise aasta pikkuseks.
Kui mees lõpuks taas Eestisse pääses, oli Ele saanud juba 17. 19aastaselt ta sünnitas. “Mõistusega võttes oleks ju võinud natuke oodata, aga ma väga tahtsin last,” ütleb Ele, kes pidi veetma üksi ka enamiku raseduseajast. Kui Ele oli kuuendat kuud lapseootel, sai mees viisa vaid üheks kuuks. Eestis pühendusid noored järjekordsele asjaajamisele: et nad saaksid abielluda. Aega aina kulus ja kulus, nii et… “Me juba mõtlesime, et enne saab viisa otsa ja me ei jõuagi abielluda. Hullumaja,” iseloomustab Ele.
Ikkagi jõudsid. Tänu registreerimistunnistusele said nad taotleda mehele püsiva elamisloa. Veel viimane sundlahusolek ning nädal pärast poja sündi jõudis ka papa püsivalt Eestisse, kus ta on nüüdseks elanud kolm ja pool aastat.
“Ma olin täielik kuninganna, kui laps oli väike. Mees pesi nõusid ja pesu ja tegi süüa,” meenutab Ele. Kuna Souza meelest kartul kõhtu ei täida, on ta valmistanud ka rahvusroogi. Kui sõbrad on saatnud talle fufu´t – mis on natuke manna moodi, aga veel peenem –, siis keedab mees selle veega parajaks plönniks. Murrab sellest tüki, pistab kastmesse ja suhu. Eesti oludes on ta asendanud fufu tavalise mannaga. Eesti keelt räägib mees üha sujuvamalt, lapsega alati. Elega suhtlevad nad aga endiselt peamiselt inglise keeles.
Eelmisel aastal “Kahe Takti” lauluvõistluse finaalkontserdi aegu hoidis mees kodus last ja vaatas telekast, kuidas Ele ennast kaheksandaks laulis. Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetanud piiga peab seni oma suurimaks saavutuseks Eponine´i traagilist ja üllast rolli eelmisel aastal “Hüljatute” muusikalis.
Nende pere komme on perekallistused. “Kahekesi ei saa kallistada, sest laps vudib kohe juurde, et “mina ka, mina ka!”,” muigab Ele . Perekallistuses põimuvad tihedalt kokku valged, tumepruunid ja karamellikarva käed. Justkui Ele kaelakees, kus eri toonides puit on kokku põimitud südamekujuliseks ehteks. Mehe kingitus.
Kes on kivikuningas?
Kadriann peab mustanahaliste kallimate üldiseks eeliseks harju keskmisest hulga suuremat hoolivust ja tundlikkust.
Oma lapse isa kohta ütleb naine, et too on toimekas ja asjalik, sõbralik ja tore, aga hästi kangekaelne. Põhiline probleem tekkis neil seksi pinnal. “Tema suhtumine oli selline, et sa oled minu naine, sa pead mulle andma, millal mina tahan, ja mind ei huvita see, kas sina tahad. Umbes, et mees nagu kivikuningas ja mina siis nagu sitalabidas,” ütleb Kadriann. “Et minul pole nagu mingit sõnaõigust. Et mees valib aega ja kohta ja kõike. Ega ikka ei vali küll!”
Mees ei kannatanud vastuhakkamist välja ja nii kestiski nende kooselu vaid kuu aega. “Samal päeval, kui mees pidi minema Õnnepaleesse abiellumisavaldusi sisse viima, teatas ta, et tema seda teha ei kavatse ja õhtul enam koju ei tule. Ma ütlesin, et okei,” räägib Kadriann. Rasedana üksi jäänud naine küll algul kahetses lahkuminekut, aga nüüd on õnnelik, et abielu ära jäi. “See oleks olnud mu elu suurim viga,” ütleb ta.
Tükk aega hiljem kohtusid nad juhuslikult tänaval. Kui mees nägi, et Kadriannel enam kõhtu ees ei ole, tahtis ta last näha. Beebi oli siis ühekuune. “Ta ütles, et “tüdruk mind ei huvita” ja läks ära. Neil Aafrikas ongi nii, et tüdruku sünnitanud naine pole mitte midagi väärt; kui sünnitad poja – vaat siis oled tegija naine,” üldistab Kadriann kibestunud toonil. Mees ei küsinud, mis nime laps saab. Ei pakkunud raha, kuigi on küllalt jõukas. Toimetulekutoetuste abil pinnal püsiv Kadriann aga ei kavatsegi alimente küsida. “Ma ei vaja temalt mitte midagi. Mul ei ole vaja tema ees lömitada,” kinnitab ta.
Enam Kadrianne lapse isa Eestis ei ela, kuid naine on kuulnud, et mõned korrad on ta siin tuttavatel külas käinud. Teda ja last pole mees üles otsinud.
