Minu last kiusatakse!
On räägitud kiusajate vanematega, kes koostöö asemel oma lapsi hoopis õigustavad. On nõu peetud õpetajatega, ent suhtumine on leige. Ühe kiusatud lapse klassijuhataja luges koguni vanema murekirja tervele klassile ette!
Kuidas küll aidata last, kellele koolitee piina valmistab? Ja kas vanem üldse saabki seda teha? Küsimustele vastab koolipsühholoog Kadri Järv-Mändoja.
Kes on kiusaja?
Kiusajateks on enamasti lapsed, kellel on mingi mure, kes on enda ja maailmaga rahulolematud. Näiteks ei lähe neil koolis hästi, kodus on vägivalda vanemate või siis õdede-vendade poolt või on kodus muid pingeid. Enamasti ei ole kiusajad eriti enesekindlad, kuigi nad võivad tunduda ülbete ja julgetena. Nad tahavad ennast tõestada võimu tunnetamise kaudu ja selleks valivad endast nõrgemaid.
Kiusatavad lapsed on samuti ebakindlad ja see paistab välja nende käitumises ja olekus. Nii kiusajal kui ka kiusataval jääb puudu oskusest suhelda. Seega tuleks alati tegelda mõlema osapoolega.
Kuidas aru saada, et last kiusatakse?
Laps, keda on hakatud koolis kiusama, tõmbub sageli endasse. Ta ei pruugi abi küsida, vaid üritab ise hakkama saada. Sageli võib enne koolipäeva algust esineda mitmeid füüsilisi kaebusi nagu pea- ja kõhuvalu, palavik või isegi oksendamine. Sümptomid kaovad kohe, kui vanem lapse koju jätab, ka arst ei leia neil mingeid füüsilisi põhjusi.
Kiusatav laps võib hakata ise kiusajaks. Nii tekivad päevikusse mitmed märkused ja langeda võib õppeedukus. Mis muutused lapses ka iganes ei toimuks, tasuks neile kiirelt reageerida ja uurida lapselt, mis toimub.
Kuidas last rääkima saada?
Parim viis selleks on aktiivne kuulamine. Vanem peegeldab tagasi seda, mida laps ütleb, teeb ja tunneb. Näiteks kui laps on viimasel ajal olnud kurvameelne ja vaikne, siis võiks öelda: „Ma olen märganud, et sa oled muutunud. Mulle tundub, et sul on mingi mure. Ma hea meelega kuulaksin sind, sest ma tahaksin sind aidata.”
Vahel tuleb lapsele anda aega, kui ta kohe rääkida ei taha. Siis võib jätta „ukse lahti”, öeldes: „Ma näen, et sa praegu ei taha sellest rääkida. Aga kui sa tunned, et oled valmis seda minuga jagama, siis olen ma sinu jaoks olemas.”
Kuidas peaks vanem käituma?
Kui laps on rääkima hakanud ja kirjeldab koolis toimuvat, võib vanemal olla väga raske rahulikuks kuulajaks jääda ja mitte kohe õpetama hakata. Kuid lapsele on parem, kui ta saab oma tunded ja mõtted välja rääkida, sest see rahustab ja aitab pingeid maha võtta. Kui vanem hakkab kohe vahele seletama, et miks sa vastu ei löö või mis korralagedus teil seal koolis üldse on, siis see vaid suurendab lapse ärevust. Kiusatav laps võib tunda, et ta on ise süüdi, samuti on palju viha, solvumist, kurbust.
Missugused tunded need iganes ka on, nendest rääkimine toob kergendust. Siin saab vanem last väga palju aidata, kasutades tunnete peegeldamist. Näiteks öelda: „Ma näen, et sa oled Mati peale väga solvunud, et ta pärast kooli on sinu sõber, aga koolis narrib sind” või „Sa tunned, et oled saamatu ja ei saa hakkama” jm.
Sageli soovitavad vanemad vastu lüüa. Paraku näitab elu, et enamik lapsi, keda narritakse, ei ole ise eriti lööjad. Kui nad seda üritavad, siis kukub see läbi ja laps võib suurema kiusamise alla sattuda. Lisaks tunneb laps ennast kohe eriti saamatuna, sest ta pole vastanud vanema ootustele. Kui vanem veel naljaga pooleks ütleb: „Ega sa nannipunn ole, et nutma hakkad, anna talle vastu”, võib see lapsele veelgi rohkem haiget teha. Peale selle ootab kiusaja just vastu tegemist või kiusatava ärritumist, ja nii saab narrimine uue hoo sisse.
Lapsed ütlevad tihti pahaselt, et täiskasvanud soovitavad neil narrijatest mitte välja teha. Kuidas aga mitte välja teha, kui sul järel käiakse? Mitte välja tegemine ei ole ainult vaikimine või ära minemine. See toimib vaid siis, kui laps terve oma kehaga näitab kiusajale, et talle ei lähe narrimine korda. Kiusatav sageli ei vaata silma, on küürus või üritab muul moel märkamatuks jääda.
Last tuleb julgustada narrijale silma vaatama ja selga sirgu hoidma. Abiks on, kui lapsega arutada, mis on tema tugevad küljed, mille üle saab uhkust tunda. Ema ja isa võiksid samuti rääkida, mis neid lapse juures rõõmustab või uhkust tundma paneb. Näiteks: „Mulle meeldib, et sa oled sõbralik ja teiste suhtes tähelepanelik” jm.
Palju kiusatakse just siis, kui täiskasvanuid juures ei ole, seetõttu ei saa õpetajad mitmetest asjadest üldse teada. Sellepärast võiks lapsevanem õpetajale toimunust ikkagi rääkida. Kindlasti ei ole abi sellest, kui vanem ise kooli läheb ja kiusajatega pahandama hakkab. Laps võib siis veel suurema kiusu ohvriks langeda. Koolides on olemas koolipsühholoog, kellel on vastavad oskused ja teadmised, kuidas kiusamisjuhtumeid lahendada. Seega tasuks ka tema asjasse pühendada.
Millele koduses kasvatuses tähelepanu pöörata?
Tihtilugu ei räägi lapsed kiusamisest seetõttu, et nende meelest on nad nõrgad, kui neid kiusatakse. Tegelikkuses on ju lugu aga vastupidine. Hoopis kiusaja on ise arg, sest ta ei julge puutuda endast tugevamaid.
Kodus võiks lapsega juba varakult rääkida sellest, et inimesed on erinevad ja kellelgi ei ole õigust narrida või teisele halvasti öelda. Samuti selgitada, mis on kiusamine, kes tavaliselt kiusaja on või mida kiusamise korral teha.
Kui täiskasvanud nendel teemadel lapsega räägivad, siis julgeb laps ka ise rääkida, kui teda kiusatakse või kui ta näeb, et kellelegi teisele liiga tehakse. Nendele kõnelustele võib abiks olla Michele Elliotti raamat „Kiusamine” (Koolibri 2003), mis on ka lapsele lihtne lugeda.
Lapsed ja noored ise ütlevad, et kiusamine käibki koolielu juurde ja on iseenesest mõistetav, et üksteist „nokitakse” või isegi lüüakse. Kuna „ärapanemine” on täiskasvanute maailmas väga tavaline asi, siis ei peaks ükski vanem imestama, miks selline arvamus levinud on — lapsed teevad ju seda, mida täiskasvanud ees. Järelikult peame ise muutuma, kui tahame, et ka meie lapsed koolis ennast turvalisemalt tunneksid.
