Mudilane on armunud
Printsess ja rüblik
Martin on oma kuue aasta kohta väike, õbluke, naljakas, salkus juuste ja tedretähnilise näoga poisike. Ta on üks hüperaktiivsete laste seast: alati erutunud, pidevalt kusagile tormamas. Martin on tark poiss, ometi ei suuda ta keskenduda ning seetõttu loeb veel halvasti. Räägib nii, nagu oleks tuline kartul suus, kuigi sõnavara on piisavalt suur.
Samas lasteaiarühmas käib ka kenake linalakk Mia. Ta on sõnakuulelik, vaikne ja üpris andekas. Ta loeb ja arvutab juba hästi ning ta kõne on selge ja arusaadav.
Martiniga pole kunagi lihtne olnud. Viimases rühmas tekkis tal aga eriline probleem. Meie kangelane asus nimelt igal võimalikul hetkel terroriseerima Miat.
Näiteks tirib ta pidevalt tüdruku käest midagi ära. Kusjuures pole ilmselt üldsegi tähtis, mis asi see on — kas kamm, peeglike või värvipliiats. Selge ju, et poiss ei vaja neid asju — ta kahmab need ära ja pärast viskab kusagile minema. Kuid ta ei tunnista mitte kunagi, et on valesti käitunud, ei anna „röövitut” tagasi ega palu vabandust.
Jalutuskäikudel tõukab Martin Miat ning loobib teda lumepallidega. Seejuures ei räägi ta tüdrukuga mitte kunagi, kuigi on loomult väga seltsiv.
Martin on kogu oma lasteaias viibimise aja jooksul saanud lugematul arvul märkusi ja noomitusi. Riidlemise peale pole ta solvunud ning on alati meelsasti oma eksimusi parandanud.
Kui aga Martin saab pragada sellepärast, et kiusab Miat, käitub ta hoopis teisiti: ta ei vaata täiskasvanule otsa, ei vasta midagi, muutub kinniseks ja kangekaelseks. Martin ei reageeri märkustele ega muuda oma käitumist isegi mitte siis, kui teda ähvardab range karistus. Poissi on nurka pandud ning jalutuskäikudest ilma jäetud — kõik on asjata.
Martin ja Mia elavad lähestikku. Poiss tuleb vahetevahel koos mõne sõbraga võõrasse õue, sinna, kus mängib Mia, ning terroriseerib teda taas. Laste vanemad olid sunnitud omavahel kokku leppima, et kui Martin on väljas, jääb Mia tuppa. Martini ema on niivõrd väsinud oma poja käitumisest, et tahab ta lasteaiast ära võtta, kuigi koolini on jäänud vaid mõned kuud.
Sama lasteaia keskmises rühmas tekkis järgmine probleem: päevase magamise ajal, kui kasvataja oli ära, demonstreerisid lapsed üksteisele just neid kehaosi, mida üldiselt on tavaks varjata. Seda tegid nii poisid kui ka tüdrukud.
Lugu lõppes sellega, et lapsed said riielda ning neid ei jäetud enam ilma järelevalveta.
Lihtne huvi
Mõlemal eespool toodud juhul pingutasid täiskasvanud üle. Selline laste käitumine on loomulik ning seda ei saa halvaks pidada.
Teistele oma genitaalide demonstreerimine on lihtsalt loomuliku uudishimu ilmutamine, milles puudub igasugune „erootilisus”. See, et lapsed üksteist ei häbene, räägibki just „erootiliste püüdluste” täielikust puudumisest. Neile pakub lihtsalt huvi, kuidas nad välja näevad. Laps võib ju ka sama suure huviga uurida oma isiklikke suguorganeid.
Kuni lapse hinges pole veel erilist tõmmet vastassoo poole, võib ta käituda nii, nagu seda tegid Aadam ja Eva Eedeni aias. See tähendab, et nad ei häbene mitte midagi. Häbelikkuse tekkimine tähendab juba emotsionaalse arengu teatavat etappi. Sellest hetkest tunnetab laps end juba poisi või tüdrukuna. Ta tunneb, aga võib-olla ka teab, et poiste ja tüdrukute vahel võivad olla erilised, salapärased suhted.
Tuli, mis poisi hinges esimest korda süttinud on, võib täiskasvanute jaoks ilmutada end üpris kummalistes vormides.
Näiteks on Martini emal raske uskuda, et tema poeg on ARMUNUD Miasse. Kuigi see on tõepoolest nii.
Armumine on TÕMME ühe teatud vastassoo esindaja poole. Lastel, nagu ka täiskasvanutel, ilmneb samuti kõrgenenud huvi oma „objekti” vastu. Kuid laps ei oska veel kurameerida, ta ei tea, kuidas oma tundeid väljendada ning kardab, et teeb midagi valesti.
On märkimisväärne, et poisid on tavaliselt palju häbelikumad kui tüdrukud. Just seetõttu võibki poisi tähelepanu tüdruku vastu avalduda nii eriskummalises vormis.
Ometi pole see ei vaenulikkus ega sallimatus, vaid ARMUMINE!
Jutt on seni käinud ainult Martinist. Aga kuidas on lood Miaga? Ta pole ju mitte üksnes originaalse kurameerimise objekt, vaid täiesti iseseisev isiksus. Kuidas tema käitub?
Kui Martin teeb Miale liiga, jookseb tüdruk kasvatajale kaebama. Ometi ajast, millal Martin asus teda terroriseerima, on ta justkui elavnenud — ta näeb välja energiline ja enesekindel.
Kui teda enam Martiniga ühel ajal õue ei lubatud, korraldas piiga isegi väikese skandaali, mida vanemad polnud enne näinud. Tema tahab just Martiniga samal ajal õues olla!
Siin on ju kõik ilmselge: Miale pakub suurt lõbu Martini kurameerimine, sõltumata selle väljendusviisist.
„Esimese armastuse” saabumise aeg võib olla vägagi erinev.
Näiteks on Martin juba alates neljandast eluaastast tegelnud muusikaga, mis on arendanud temas tundelisust. Ning tulemuseks ongi varane armumine.
Kes on süüdi?
Lapseea armastus võib olla erisugune. Vaikse, kinnise, kuid emotsionaalselt arenenud ning vastuvõtliku poisi (või tüdruku) „õrn tunne” võib end ilmutada mitte kiusamises, vaid just oma „objekti” vältimises. Martinit ärgitab armastus aktiivsusele, mõni laps aga sulgub enesesse.
Muide, sedasama saab öelda ka täiskasvanute kohta. Mõistetavalt on ka käitumise strateegia poistel ja tüdrukutel erinev. Tüdruk võib puhtnaiselikult püüda enesele tähelepanu tõmmata, isegi provotseerida poissi agressiivsele käitumisele enda suhtes. Reeglina see tal ka õnnestub, sest emotsionaalselt, sageli ka intellektuaalselt on 5-16-aastased tüdrukud poistest ees.
Provotseerimisele järgneb seesama „agressiivne” käitumine — ning vältimatu karistus. Loomulikult suhtub „kurjategija” sellesse kui suurimasse ebaõiglusesse, sest tunneb, et tüdruk on samavõrra süüdi.
Ometi tüdrukut ei karistata, sest tema käitumine on varjatud või ei pea täiskasvanud seda üleastumiseks. Poiss aga toimis täiesti avalikult, ning üksnes teda tabas karistus.
Mida siis teha lapseliku armumisega? Võib-olla tuleb see alatiseks ära keelata?
Ometi tähendaks see ka keeldu täiskasvanuks saada. Esimene armastus on lapse kasvamise teel tähtis etapp, kus ta õpib tundma nii ennast kui ka inimestevahelisi suhteid.
Last tuleb mõista ning mitte segada suureks kasvamise teel.
Olgugi et antud hetkel see suureks kasvamine väljendub raskesti arusaadavates vormides.
Arengus tuleb alati kriise ette. Siledat, mugavat ja rahulikku arengut ei ole ega tulegi. Ometi ei taha ju keegi, et tema laps ei areneks.
Räägi oma lapsega
Armumine on ikkagi parem kui selle puudumine. Laps saab selle kaudu olulise emotsionaalse kogemuse. Pealegi on armumine, erinevalt armastusest, ajutine seisund. Võiksime kannatlikud olla, oleme ju siiski täiskasvanud inimesed.
Ometi ei tähenda see, et „protsessi” tuleb lihtsalt kõrvalt jälgida ning mitte midagi teha. Riielda ja karistada ei tohi tõepoolest. On olemas ka teisi kasvatusmeetodeid.
Lapsele tuleks õpetada, kuidas osutada tähelepanu ning kuidas sellele tähelepanule reageerida. Ainult et meie jutt ei tohi olla moraaliepistel. Lapsele ei saa lihtsalt teatada, kuidas ta „õigesti” käituma peaks — see ei mõju. Lapsed tunnetavad, et „õige” on see, mida vajavad täiskasvanud, mitte aga nemad, lapsed.
Parem on lihtsalt rääkida võimalikest käitumise variantidest. Seejärel aga küsida, milline nendest temale kõige enam meeldiks. Tavaliselt eelistavad lapsed — vähemalt teoreetiliselt — sellist käitumist, mida meiegi heaks kiidame.
Lapsed ei oska veel teisi inimesi mõista. Püüdke õpetada oma lapsele, kuidas end teise inimese olukorda asetada.
Tuleks ära kasutada lapse erilist seisundit, et õpetada teda ARMASTAMA. See tähendab olla delikaatne, mõista, hoolitseda, valmistada rõõmu. Lapsed häbenevad tavaliselt oma tundeid. Ometi võib ju sellele, kellesse armunud oled, midagi salaja kinkida. Nii et keegi seda ei teaks. Mida siis kinkida? Aga peab ju ometi teadma, mis talle meeldib!
Kogu oma käitumisega peab täiskasvanu lapsele näitama, et peab tema seisundit NORMAALSEKS, et ta mõistab last. Ning see, mis lapsega toimub, pole üldsegi mitte halb.
Lapsed vajavad meie toetust. Ja kui see neil on, siis möödub esimese armastuse kriis väiksema valuga.
Ammuta lapsepõlvest rõõmu eluaeg
Esimene armastus on väga raske, kuid ühteaegu ka rõõmus etapp inimese elus.
Lapsepõlves esineb selliseid tundeid ja üleelamisi, mis võivad mõjutada kogu ülejäänud elu.
Pedagoogide ja psühholoogide arvates peaks lapsepõlv olema „ressursside varamu”, kust inimene võib kogu elu ammutada enesekindlust, rõõmu ja jõudu ületamaks raskusi. Ning esimene armastus etendab selles väga suurt osa.
Mida peaksid tegema vanemad, kui nende laps on armunud?
1. Laps vajab vanematepoolset mõistmist, kannatlikkust ning heakskiitu. Kuigi heakskiit ei pea puudutama mõningaid konkreetseid tegusid, tuleb lapselikke tundeid võtta tõsiselt.
2. Laps kasvab ja muutub täiskasvanumaks — ning see on hea.
3. Samas on tal momendil raske, ta on eriti tundlik, seetõttu ei tohi temaga nüüd riielda ega teda ka karistada.
4. Armumine on hea võimalus õpetada last mõistma teist inimest, püüdma end teise olukorda asetada.
5. Last tuleks õpetada väljendama oma tundeid vastuvõetavas vormis. Õpetada talle delikaatsust ning viisakust — ja seda kõike ilma moraali lugemata.
6. Tuleb osata eristada tõelist tunnet mängust. Kui lapsed kallistavad ja musitavad kõikide nähes, siis on see mäng, täpselt selline, nagu mängitakse kooli või poodi.
