Mul on kõrini!
Olen kogu oma teadliku elu olnud ergas ja elurõõmus, kellel on palju sõpru ja iga nädalavahetus pidu…
Nüüd aga istu kodus nagu viimane kodukana ja kõik ümbritsevad justkui eeldavad, et see ongi normaalne ning ma peaksin sellest õnne ja rahuldust leidma. Või nagu mõni mu sõbrannadest kadestab — küll sul on lihtne elu, kasvatad last, teed omi asju, ei pea mingi tööjamaga närve raiskama.
Ei no tere tali! Mis rõõm see kodus istumine on? Ja omi asju? Lugeda ei saa, internetis olla ei saa, kogu aeg hoia lapsel silma peal ja kantselda: anna süüa, tõsta asju eest ära, vaata, et ta haiget ei saaks, vaheta mähkusid. Teed sa ju küll väikse lapse kõrvalt omi asju, see tahab ju pidevat tähelepanu. Mees muidugi käib tööl edasi nagu muiste ega saa aru, miks ma virisen, mul ju lihtne ja laps nii nunnu.
Jah, mehe jaoks on muidugi laps nunnu, näeb ta last ju vaid mõned tunnid päevas, siis, kui oma „huvitavalt ja oluliselt“ töölt koju laekunud, aga mina olen nagu purki pistetud. Ja kui tahaksin lapse nädalavahetuseks näiteks vanemate hoolde anda, siis ta ei saa aru, miks, et nii tore on ju mõni päev otsast lõpuni lapsega tegeledes veeta. Ta ei saa aga sellest aru, et minu jaoks see mõni päev on tegelikult IGA päev.
Ei, ärge saage must valesti aru — ma ei vihka oma last. Vastupidi, ta on mulle väga armas, aga lihtsalt on hetki, kus ma tunnen, et minus ei ole piisavalt EMA. Hetki, mil ma lihtsalt ei suuda end jäägitult kellelegi teisele pühendada.
Mõnikord kardan, et see jääbki igavesti nii — äkki minust lihtsalt ei olegi „õnneliku pereelu“ elajat. Või — minu definitsioon õnnest on pisut teine. Ma tahan ELU, aga see kipub lapse kõrvalt kiiresti kaduma — kas või sõbradki, kes veel vabad ja vallalised, enam külas ei viitsi eriti käia. Ega ju omi asju lapse kõrvalt väga arutada ei saa. Või ainult siis, kui ta magab. Oma ettevõtmistesse sõbrad mind ka enam eriti sageli ei kaasa — mõned korrad sai käidud näiteks koos uisutamas, aga kui mina olen käruga ja pean muretsema selle pärast, et lapsel hakkab külm ja varsti tuleb uneaeg jne, jne, jne, siis lõpuks ei ole see kõik nende jaoks eriti huvitav ja nii ma unarusse jäängi.
Ma tean, nüüd kõik siinsed ideaalsed ja ülitublid lapsevanemad tõstavad kisa, et minusugused ei tohikski lapsi saada ja et ma olen kole ja halb ja vastik. Aga mis ma tegema pean — enne lapse saamist ma ju ei teadnud, et see kõik mulle nii mõjub. Vaadates peresid ja lapsi uskusin, et minu ringijooksmise ajad on läbi ning tahan ja olen valmis end sajaprotsendiliselt perele pühendama.
Aga ma ei suuda. Tahan oma elu ka: vahel klubis tantsimas käia, omi asju teha, sõpradega veini juua.
Palun aidake, kes on vähegi samu tundeid kogenud! Ise enam ei oska — peas keeb ainult mõte, et palun-palun, andke mulle MINU ELU tagasi…
