Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht Raissa Keskküla, kui palju on Eestis pimekurte?
Seda arvu täpselt ei teatagi. Paljud omaksed ei anna ju oma lähedaste puudest märku, vaid katsuvad omal jõul kuidagiviisi hakkama saada. Meie tugiliidu liikmeid on 69, nende seas 19 pimekurti, 23 lapse vanemad, 27 toetajaliiget (rehabilitoloogid, tõlgid). Aktiivselt tegeleme 25 täiskasvanu ja 58 pimekurdi ja liitpuudega pimeda lapse õpetamise ja arendamisega.
Mis põhjustab lapse pimekurtuse?
Enamasti on nad kas puudega sündinud või saanud selle kõne kujunemise eelsel perioodil. Vastsündinu pimekurtuse põhjused võivad olla geneetilised sündroomid, ema rasedusaegsed haigused (eriti punetised), lapse enneaegsus, sünnitrauma. Tervena sündinud, aga kõne kujunemise eelsel perioodil võib saada niisuguse puude põhjuseks entsefaliidi või meningiidi põdemine.
Kes tugiliidule lapse puudest teatab?
Enamasti Tallinna Lastehaigla vastsündinute patoloogiaosakond, mispeale pered siis meiega ühendust võtavad. Aga puudega lapse vanemad võiksid sellest ise esimesena teatada.
Kuidas oskate puudega inimestele nõu ja tuge anda?
Kuni 1994. aastal lastevanemate eestvõttel loodud tugiliiduni olid nii täiskasvanud pimekurdid, eriti aga selle häirega laste vanemad oma muredega üksi. Ka arstid ei osanud öelda, kuidas peaks niisugust last ta eluteel aitama. Tähtsaimaks tugiliidu loomisel on peetud spetsialistide ja nõustajate koolitamist. Kaheksa aasta jooksul oleme seda nõuet hoolikalt järginud: tihedas koostöös välisriikidega, Soomest Ameerikani, on korraldatud töötajatele ja ka lapsevanematele kursusi. Praegu on tugiliidul lepingud 26 töötajaga üle vabariigi, kes õpetavad ja arendavad nii lapsi kui täiskasvanuid. Mitme välisriigiga on meil ühisprojektid.
Kohtuvad nägemis-kuulmispuudega inimesed kuidagi ka omavahel?
Kord aastas teeme perekursuse. Sinna kutsume puudega lapse ja kogu pere, kes teda ümbritseb (ema-isa, õed-vennad, vanaema-vanaisa). Kursusel räägivad meie spetsialistid iga lapse puude omapärast ja juhendavad peresid, kuidas seda muu maailmaga nii raskelt kontakteeruvat beebit roomama, haarama, voodist välja tulema õpetada. Ta ei näe ju ema-isa eeskuju ega kuule ühegi kõrina häält. On jäänud vaid haistmis-, maitsmis- ja kompimismeel, viimane ongi kõige olulisem maailma tajumiseks. Kompimismeel peab aitama toime tulla elementaarsete vajaduste, mängimise, kaaslastega suhtlemisega. Seda õpetataksegi perekursustel. Muide, paljud täiskasvanud pimekurdid tunnevad varem kohatud inimesi ka lõhna järgi. Mõnel pimekurdil on veel osaline nägemisjääk, mistõttu ta näeb joonistusi ja isegi suurt trükikirja. Teistel võib olla alles kuulmisjääk, mis õpetamist kergendab.
Iga-aastase pereõppuse oleme saanud teha siiski vaid uutele lastele ja nende peredele. Kursused annavad kuuldavasti jõudu, elurõõmu ja vastastikku oma probleemidele lohutust. Aasta jooksul pärast perekursust tulevad need lapsed ükshaaval vanematega uuesti mõneks päevaks meie juurde. Kontrollime siis nende arengut ja parandame tekkinud vigu.