Õnnetu ema: mul on kolm last, aga emadepäev ei tulnud neist mitte ühelegi meelde

Naistekale kirjutas kolme lapse ema, kelle tänane päev möödus ootuses ja lootuses, aga lõppes ikka pettumusega...

Olen keskealine üksik naine. Mul on kolm täiskasvanud last, kes elavad välismaal. Kaks poega elavad Ameerikas, vanemal, 29aastasel, on seal juba pere, noorem, kes on 22aastane, läks esialgu vennale külla, nüüd aga tahab temagi sinna elama jääda, kui tal õnnestub elamisluba saada. Tütar on alles 19aastane ja õpib Hispaanias ülikoolis. Eks tema veel elab seda ägedat tudengielu ja pole aega nii palju ema peale mõelda.

Võib-olla ma polekski kurb, et keegi neist täna mulle ei helistanud, kui ma oleks veel oma laste isaga koos. Meil oli pikk õnnelik abielu... Või vähemalt minu arust õnnelik, tema arust ilmselt mitte, sest tal tekkis armuke. Petmise pärast me viis aastat tagasi lahku läksimegi.

Kuidagi nii raske on olla 55aastane ja üksi. Vahel on tunne, et kogu maailm on ära unustanud, et ma olemas olen, mitte ainult mu oma lapsed. Eks ma olen tihti õhtuti kurb, aga täna kuidagi eriti.

Aga küll ma üle saan! Ma ei usu tegelikult, et lapsed mind unustanud on, ju neil ei tulnud lihtsalt meelde, et täna emadepäev oli. Ma ei tahtnudki muud, kui oma kurbus endast välja kirjutada. Nii et kommentaarid teemal, et ju ma olin halb ema, et oma lapsedki emadepäeval meeles ei pea, pole oodatud. Pigem soovitage keskealisele üksikule naisele mõnda toredat hobi, et muremõtete jaoks edaspidi aega ei jääks!