Oo õudust, mu laps ei meeldi mulle

 (41)
Oo õudust, mu laps ei meeldi mulle
Scanpix

Ta ainult jonnib, karjub ja nõuab oma tahtmist. Ah, ta ei ole üldse selline, nagu ma ette kujutasin. Ta lihtsalt ei meeldi mulle, ei meeldi ja kõik! Ma olen surmani väsinud temaga olemisest. Mul ei ole mitte hetkegi aega enda jaoks. Mõtlen isegi, et mis ma tast üldse sünnitasin… Jah, olen halb ema. Tümitage nüüd, laske käia.

Selliseid postitusi ei tule netifoorumites ette just lausa iga päev, aga ometi hulga sagedamini, kui arvata võiks. Tihti on anonüümne foorum ka ainus paik, kus kahe-kolmesega 24 tundi ööpäevas veetev ema saab oma mure välja valada. Sest kellele sa ikka julged tunnistada, et ei saa enda ja lapsega hakkama? Kellele sa ikka kaebama lähed, kui sulle tundub, et sa ei armastagi oma last, et ta ei meeldi sulle kohe mitte natukestki.

Ema, kellele tundub, et lapsesaamine on ta elu ära rikkunud, jätnud ta ilma kõigest, mis elu elamisväärseks teeb, mõistab ennast sageli ise nii otsustavalt hukka, et ei julge oma muret mitte kellegagi jagada. “Fakt”, et kõik emad armastavad oma lapsi, on meile nii sügavale alateadvusse sisestatud, et kui mõni naine tunneb teisiti, teeb ta kõik, et oma tunnet maha suruda, peita nii teiste kui ka enda eest. Hirm hukkamõistu ees sulgeb suu.

Ometi pole asi sugugi nii hull, kui paistab. Kõik emad on vahel midagi säärast tundnud, see on kindel. Lihtsalt vähesed julgevad sellest rääkida. Aga — emad, muide, on ka ainult inimesed. Isegi emadel on õigus tunnetele ja õigus oma emotsioone väljendada. Isegi emadel, uskuge või mitte, on õigus puhkusele. Alustades viimasest, esitagem argipäevas ununema kippuvad “postulaadid” punktide kaupa.

Seotud lood:

1. Olla täiskohaga ema on raske töö. Sellest tuleb aeg-ajalt puhata.
Naisele, kes on lastega kodus olnud mitu aastat järjest, võib tunduma hakata, et mingit muud elu ei ole tema jaoks enam ettegi nähtud. Sest pere lihtsalt ei saa ilma temata hakkama. — Tegelikult saab küll. Aga aega enda jaoks ei tule enamasti keegi teile pakkuma, see tuleb enda jaoks ise võtta. Alguses kas või “jõuga”. Kas või paariks päevaks lastest eemalesaamine võib anda tagasi energia, mis on kuudepikkustes argiaskeldustes viimseni kulunud. Kindlam aga on endale välja nõutada vähemasti vaba õhtu või paar igal nädalal.

Tunne, et ma ei armasta oma lapsi, tekib tihtilugu lihtsalt üle igasuguse piiri läinud väsimusest ja tüdimusest. Pärast pisukestki puhkust tunneb ema sageli, et tegelikult on tal päris toredad lapsed.

2. Laps on eelkõige teine inimene ja alles teises järjekorras Sinu laps.
Anna endale aru lihtsast tõsiasjast, et kõik inimesed ei peagi meile meeldima. Jah, muidugi oleks lihtsam, kui Sa tunneksid oma lapsega hingelist lähedust ja ta oleks Sulle n-ö inimesena sümpaatne. Aga alati nii ei ole — ja mitte keegi pole selles süüdi. Ei Sina ega Sinu laps.

Kui Sa oled ära tundnud, et Sinu lapses on omadusi, mis pole Sulle vastuvõetavad, aga Sa mõistad samal ajal, et Sina pole selles süüdi, siis ei ole lahti ju mitte midagi. Sest kas on üldse olemas inimesi, kelles meile kõik meeldib? Vaevalt küll, ja miks peakski?

3. Sul on õigus absoluutselt kõikidele emotsioonidele.
Sul on õigus tunda, et Sa oled oma lapses pettunud, et Sa ei suuda enam, isegi et Sa vihkad teda mingil hetkel. — Aga ära kohku ise oma emotsioonidest ära. Need on ainult Sinu emotsioonid, ei midagi enamat. Enamasti nad tulevad ja lähevad. Selleks Sa oledki täiskasvanu, et nendega toime saada — mitte neid maha suruda, vaid ära tunda ja rahulikult kõrvale jätta kui ebavajalikud ja kurnavad. Kindlaim viis emotsioone menetleda on neid emotsioonitult vaadelda. Ära anna endale seejuures hinnanguid.

Muidugi võid Sa kõik negatiivsed emotsioonid ka lähedaste peale välja valada (küllap nad seegi kord annavad andeks), aga kas sel on mõtet?

4. Lapsed peegeldavad tihtilugu täiskasvanute emotsioone, nii suuremad kui väiksemad.
Võib olla, et lapse raevuhoog on Sinu enda mahasurutud raevu väljendus. Võib olla, et lapse nutuhood peegeldavad Sinu enese allasurutud hirme. — Selle pärast tuleb olla aus enda ja lähedastega. Endaga eelkõige. Sest lähedased ei reageeri mitte Sinu sõnadele, vaid sellele, mida Sa tunned. Lähisuhetes pole võimalik valetada.

5. Tea, et Sa ei ole üksi.
Sinu mure ei ole midagi uut päikese all, sellele leidub rohtu. Püüa leida inimesi, kes on Sinuga sarnases olukorras. Vajaduse korral otsi professionaalset abi. — Aga pea ikka meeles, et muutust vajab see, kes tunneb end halvasti. Sina ei saa muuta oma last, ei saa temast teha teist inimest — küll aga saad Sa muuta seda, mida Sa tema suhtes tunned.