PÄEVA KOMM: päranduse jagamine toob välja pereliikmete halvimad küljed
Naisteka loos Vanaema pärandatud maamaja tõttu läksin poole suguvõsaga tülli tundsid paljud lugejad end ära ning jagasid kommentaariumis oma sarnaseid kogemusi. Toome teieni kasutaja “kogemus” kommentaari — ka tema perekonnas on päranduse tõttu suur tüli majas, kuid hoolimata sugulaste vastuseisust ja jonnakusest soovitab ta loo autoril enesele kindlaks jääda ning ema ja venna palvet maja loovutada mitte täita. "Kui sa nüüd neile järele annad, teed seda terve elu," kinnitab ta.
Endalgi analoogne kogemus olemas. Meie peres saime päranduse abikaasa vanaemalt.
Me pole elus kellegile lootnud, ikka oleme ise hakkama saanud. Esimesena ostsime suvila, tegime korda, müüsime kallimalt maha, ostsime korteri. Tegime korda ning oli samuti plaan maha müüa ja panka maja sissemaksuks raha panna (olgu mainitud, et eelnevad elamised said kõik ise töö ja vaevaga soetatud- pank poleks meile antud ajal ja situatsioonis laenu iial andnud ja pole ka selliseid sugulasi, kes oma vara seepärast panti oleks pannud).
Abikaasa isapoolsel vanaemal 3 joodikust poega. Üks juba sai maja, meie kõrval krundil. Abikaasa isa rääkis vanaemale, et tema seda maja ei taha, tal pole raha seda remontida. Üks onudest (kes kõrval krundile maja juba sai), käis veel vanaemale rääkimas, et kirjutagu see maja ka tema nimele. Aga vanaema seda ei teinud.
Ning kui meie oma maja ostuplaaniga lagedale tulime, ei läinud kaua, kui vanaema teatas, et tema tegi testamendi ringi, et tema ainsaks sooviks on maja säiluvus, noh peale kauba saime joodikust äia ka (tema elamisõigusega).
Müüsime korteri maha, olime veidi kõrvale pannud niikuinii. Me oleme eesti rahas pool milli siia investeerinud, oleks see siis kuskilt näha.
Kõik asjad selle mja ja krundiga oleme täpselt nii teinud, nagu seadus ette näeb. Maa mõõtmisel tuli ilmsiks, et kõrval krundil elav onu oli sujuvalt meie maast 120 m2 endale sebinud (kuna kahe krundi vahel pole iial aeda olnud). Näiteid on lõputult, sugulased käisid isegi kodus laamendamas täispeaga ja nõudmas, et ma neile maja projekti näitaksin (seoses välimuse muutusega), lisaks tõmbasid nad piiriposti koos betooniga välja… Näiteid võiks lõputult tuua…
Ütlen nii palju: sina toimi nii, nagu seadus ette näeb. Teiseks pole sul kellegi ees kohustusi ja miks peaks sa kellegile midagi kinkima?
Meil on päris raske endal olnud (ja eks ole ka edaspidi) ja oleme korduvalt kahetsenud selle pärasndi vastu võtmist. Samas, keegi teine (kui nüüd reaalselt mõelda ja aus olla) poleks seda maja putitama hakanud. Eks me punnitame seni kuni võhm otsa saab. Eks kui kopp ette saab, eks läheb siis müüki kah, sellest on palju juttu olnud.
Vanaema muidugi oli abikaasat hoiatanud, et meil läheb veel elu siin raskeks, aga küll me toime tuleme.
Igatahes sellistes olukordades näed sa, kes on tegelikult su sõbrad ja lähedased ja näed ka ära oma “seni lähedasteks” peetud sugulaste tõelise iseloomu ja saamahimu ära.
Edu igal juhul! Ma tõesti tean, mida sa tunned! Ning sa saad veel jätkuvalt kinnitust, et “issanda loomaaed” on ikka väga kirju ja elu saab sul huvitav olema, elekter on õhus kogu aeg. kasvata paks nahk ja ela oma elu, ära lase teistel end häirida.
Nagu öeldakse “las koerad hauguvad, karvan liigub ikka edasi” ja see toimib.
Kui sa nüüd emale ja vennale alla annad, siis teed seda terve elu. Lisaks olen tähele pannud, et inimesed, kes kogu aeg kuskilt miskit saanud on (ise millegi nimel pingutamata) tahavad kogu aeg juurde saada ja soovid lähevad iga korraga suuremaks.
