Peresünnitus kui sakrament
Tänapäeval elatakse lihtsat niisama koos, sõltumata sellest, mida vanemad asjast arvavad, ja vahel ei tea sugulased sedagi, et nende võsuke üldse kellegagi koos elab.
Abielule eelistatakse vabaabielu, kirikul ei ole enamuse jaoks meist rohkem tähendust kui koht, kus jõulude ajal käiakse. Mis siis on see püha hetk, moment, abielutõotus?
Ma pakun, et see on peresünnitus. Oma hiljutises kommentaaris Delfis kirjutas naistearst Kai Haldre, “et kuigi kõrge riigitegelase arvates sünnivad pooled lapsed vallaslastena, on enam kui pooled sünnitused peresünnitused ja nende osakaal on viimase 10 aastaga viiekordistunud. Rääkimata sellest, et suur osa tulevastest isadest käib koos naisega loote ultraheliuuringul, perekoolis või meeste loengutel.”
See, mis vanasti kõlas kui “ja tõotan sind armastada heas ja halvas, kuni surm meid lahutab” on tänapäeval asendunud lubadusega minna koos sünnitama. Muidugi pole see absoluutne reegel, aga üsna tugev tendents.
Tsirka kümme aastat tagasi oli mul üks tuttav naisterahvas, kes abiellus ootamatu raseduse pärast. Peresünnitus oli siis just hakanud moodi minema. Aga tema kuulutas, et päris kindlasti ei lähe ta koos mehega sünnitama, sest siis peab kogu aeg valvama enda järel, et ta ikka esteetiline (!) mehele vaadata oleks. Nad läksid lahku enne kui laps aastaseks sai. Oma teise mehega (vabaabielus!) polnud tal enam mingeid esteetikaprobleeme, sünnitasid koos ja on õnnelikud.
Muidugi on iga inimese (antud situatsioonis mehe) vere- ja kannatuste taluvus erinev ja kõigis perekoolide loengutes rõhutavad arstid, et kui mees ei taha, ei tohi teda sundida kaasa tulema. Seda ei saa naised ka nõuda kui armastuse tõestust:”Kui sa mind tõeliselt armastaksid, siis sa tuleksid koos minuga sünnitama!”
Aga. Ma pole seni kohanud veel ühtegi meest, kes peresünnituse poole pealt minema oleks kõndinud või pärast kuidagi vastumeelsust kogu protseduuri vastu oleks ilmutanud. Ikka kohtab õhkamisi teemal “Issand, see oli vapustav kogemus!” “Ma mõistan nüüd oma naist palju paremini!” , “Hoopis mina olin ju esimene, kes meie last kätel hoidis!” “Ma tunnen ennast nüüd naise ja lapsega palju lähedasemana!”
Sünnitamine on ühine kogemus, mida jagada. Ka matkakaaslased tunnevad omavahel lähedust, sest neil on jagada ühine kogemus, ühised pingutused ja emotsioonid. Ka seksi ajal, mis on ju ka justkui ühine kogemus, võib üks mõelda laevärvist ja teine pornostaaridest. Aga sünnituse ajal tõepoolest tegelevad mõlemad, nii mees kui naine, koos ja ühel ajal ühe ja sama asja, sünnitamisega. Ja see liidab.
Sünnitamisega kaasnevad väga tugevad emotsioonid. Sa võid isegi abielludes, oma jah-sõna ütledes ja sõrmust sõrme lükates ükskõikseks või emotsioonituks jääda. Uue inimese sündimine ei jäta kedagi ükskõikseks.
Muidugi ei ole sellise hiiglasliku elumuutuse koos üleelamine mingiks garantiiks, et nüüd elu lõpuni kõik ideaalselt korras on. Aga samamoodi ei garanteerinud õnnelikku kooselu ka kiriklik laulatus, riiklik registreerimine ega sugukonna heakskiit. Lihtsalt üks asi on asendunud teisega.
Loe lisaks:
