Pihtimus: tööd teeme mehega võrdselt, aga majapidamine jäägu ainult minu õlgadele!?
Lihtsalt võtsin kätte, et kurta siia, kui mujale pole seda pahameelt välja valada.
Nimelt olen ma kõigest sellest pereelust nii tülpinud ja väsinud. Tekitab meeletut ägestust see, kui käime mehe koos tööl samas kohas ja seega oleme võrdselt väsinud, aga koju tulles olen ikka mina see, kes rügab ringi ja käputab põrandal, et oma 3aastase poja sodi kokku korjata. Isegi laps ajab meeletult vihale, kurat, mis mul viga on?
Kui ma köögis süüa teen ja lõpuks tuppa lähen, ootab mind eest suur kaos: plastiliinid vaibas kinni, mahl mööda maad laiali, küpsised puruks tehtud, igal pool, riided kapist välja visatud, diivanipadjad laiali, tekid magamistoast põrandale veetud, mänguasjad lihtsalt kastist välja valatud, millega ei mängita. Hakkan siis samal ajal seda kaost koristama ja söök läheb kõrbema, kui kööki tagasi jõuan, on juba suhkrutopsis käidud suhkrut söömas ja seegi kõik maha aetud. Olen juba väga närvis ja tunnen, kuidas ma ei suuda jõuda igale poole, raev tõuseb ja lõpuks tahaks lihtsalt minema kõndida.
Järgmine päev võtan ette suure koristuse, kuhu kuulub mitu masinatäit pesu pesta, kuivama panna ja sealt siis taas kokku ja kappi, teen köögis suure puhastuse: pliit, seinad, nõud, põrand, tõmban tolmuimejaga kogu 100-ruuduse elamise ja selle vahepeal kaklen pojaga, kes tahab ise tolmuimejaga tõmmata ja kui ei lase kohe, siis elatakse tolmuimeja otsas või tõmmatakse juhtmest, et ma jumala eest koristada ei saaks. Seejärel algab põrandapesu — saan ühe toa tehtud ja siis jooksevad meelega ühed jalad sealt üle, et ikka vinged jäljed jääks ja alustan uuesti. Oeh, taas nii kuri, topelttöö! Nii suundun vetsusid puhastama. Vahepeal vahetan ka voodipesu, taas koos pojaga, kes samal ajal tekkide peal hüppab, et oleks ikka raskem neid sisse toppida.
Ja kõige lõpuks saan väheseks ajaks istuma ning tunni pärast avastan, et kõikjal on jälle samasugune segadus. Järgmine päev luban endale, et jätan koristamise vahele ja tegelen omale meelepärase lugemise ja uurimisega internetis. Õhtuks on kodu juba päris jube kaos, aga pigistan silma kinni, sest ei suuda enam.
Aga siis tuleb mu kõige suurem närvidesööja “mees” ja lausub: “Äkki aitab sellest netis istumisest, vaata milline kodu on!” Ise lillegi liigutamata. Mul lõi pea kohale mull “teenija“ — kurat, sul ka käed otsas, tee ka midagi, aga ei, selle asemel tullakse naisele targutama. Vihastasin ja hakkasin taas kõike eelpool nimetatut tegema. Ja tema samal ajal pani nõud masinasse ja tõmbas lapiga kapipealse puhtaks, oi, milline võrdsus! Üks väike nurk terve elamise vastu. Ebavõrdne, kui tööl oleme võrdsed, siis ka kodus. Ajab lausa nutma. Võib-olla ei suuda ma päris nii ennast väljendada, nagu tahaks, aga loodan, et keegi saab aru, kui raske on olla perenaine.
