Sina lahutad, kuid mis saab lastest?

Arvamus, et vanemate lahutamine ei puuduta väikelast sugugi, on üks nendest muinasjuttudest, milliseid täiskasvanud jutustavad iseenda rahustamiseks. Kahjuks puudutab lahutus last vahetult ning lapse jaoks on ääretult tähtis lahutavate vanemate käitumine sellise globaalse muutuse puhul.

Kuidas ema ja isa ennast sel puhul üleval peavad, milliseid sõnu nad teineteisele ja lapsele ütlevad, kõik see määrab lapse suhtumise lahutusse ning silub või, vastupidi, süvendab tagajärgi.

Kuidas siis täiskasvanute käitumine saaks last selles raskes olukorras aidata? Kuidas teha nii, et laps saaks aru ja lepiks sellega, et vanemad enam koos ei ela?

Lõplik otsus on vastu võetud

Niisiis, teie elus on kätte jõudnud aeg, mil edaspidine kooselu on muutunud võimatuks. Ning te olete vastu võtnud otsuse lahku minna, kusjuures on see teie mõlema meelest ainuke õige käitumine antud olukorras.
Sel puhul on väga tähtis vältida tõsiseid vigu, mis võivad keeruliseks teha mitte üksnes teie enda elu, olgu või juba erinevates perekondades, vaid mõjutada ka lapse hingelist seisundit.

Millele tuleks siis erilist tähelepanu pöörata? Mida peaksid isa ja ema sellel puhul lapsele ütlema? Lapsele peaks rääkima, ja seda võiksid teha mõlemad vanemad koos, et ema ja isa olid enne mees ja naine, nüüd aga lähevad nad lahku. Kui inimesed abielluvad ja hakkavad koos elama, siis peetakse pulmad ja see on rõõmus sündmus. Kui aga inimesed enam koos ei ela, siis on see lahutus, ja seda tavaliselt ei tähistata. Pulmas pannakse sõrmused sõrme, lahutuse puhul võetakse need aga sõrmest ära. Edasi peaks lapsele selgeks tegema, et ei pruugi enam olla mees ja naine, kuid isa ja ema ollakse ikkagi.

Mida ei tasu pärast lahutust teha:

Mõista valjuhäälselt teist vanemat hukka.

Ütelda: „Sa oled samasugune kui sinu isa ja sinust ei tule kunagi midagi head välja“.

Keelata isaga suhtlemist.

Rangelt kontrollida suhtlemise aega ja vestluste sisu.

Kasutada lapsega suhtlemist „majandusliku hoovana“ — sina anna mulle raha, mina annan sulle lapse.

Väljendada vaenulikkust teise poole sugulaste vastu.

Sundida last isast ära pöörduma või nõuda üksikasjalikku ettekannet, mida koos olles tehti, millest kõneldi.

Lapse jaoks on ideaalne variant, kui vanemad võivad kohtuda teineteisega rahulikult ja heatahtlikult.

Kõik need asjad on justkui iseenesestmõistetavad. Täiskasvanud on aga oma toimetustega niivõrd hõivatud, et nad unustavad seletada lapsele arusaadavas keeles, mis toimub.

Veel on väga tähtis rõhutada asjaolu, et isa läks ema juurest ära, mitte aga lapse juurest. Ja et täiskasvanute puhul juhtub vahel nii, kui nad enam ei saa koos elada. Hea, kui teil sel hetkel on kasvõi piisake usku sellesse, et muutused toovad parema elu. Kui sellist tunnet ei ole, ärge last petke. Öelge talle lihtsalt, et elus võib kõigega toime tulla ning te tulete sellest kõigest välja palju tugevamana.
Peaaegu kõik väikesed lapsed mõtlevad, et nemad on süüdi oma vanemate lahkuminekus. Et nad pole olnud küllalt head lapsed. Ja kui nad oleksid ikka päris head olnud, siis isa poleks kindlasti ära läinud. Ja veel üks hirm tekib lapsel — äkki kaob ühel hetkel ka ema kusagile ära.
Kõiki neid hirme tuleb püüda ennetada. Selleks on vaja rahulikult ning lapsele arusaadavas keeles kõik lahti seletada.

Laps peab kindlasti kuulma ema käest, et lahutus on täiskasvanute omavaheline asi ning see on toimunud üksnes ema ja isa tõttu ja et laps pole siin mingilgi määral süüdi.

Tingimusteta armastus

Üks kõige levinum viga lahutuse puhul on see, kui ema ei luba armastada kodunt lahkunud isa. Tegelikult ei suuda laps, kes pole veel teismelise ikka jõudnud, loobuda armastamast oma vanemaid.

Lapsed armastavad mõlemaid vanemaid, ükskõik millised nood ka poleks. Nii joodikuid, kurjategijaid kui ka neid, kes neid maha jätavad. Ütlus, et veri on paksem kui vesi, on siinkohal täiesti õigustatud. Kui laps peab oma isa maha salgama, siis peaks ta otsekui maha salgama osakese iseendast.

Täiesti lubamatud on seesugused väljendid nagu: „Sa oled täpselt samasugune kui see nurjatu“, „Oled sedasama tõugu — need kõik on alatud inimesed“.

Rääkides sarnaseid asju, võtate lapselt usu iseendasse ning alandate ta enesehinnangut. Kõige õigem käitumine vanemate poolt on loobumine igasugusest hukkamõistmisest. Vähemalt sõnades…
Laps peab kuulma: „Ta on sinu isa ja sina ei saa teda hukka mõista. Usu, lapsed ei suuda alati aru saada vanemate inimeste käitumisest“.
Emal (ja emapoolsetel sugulastel) tuleb aru saada, et selleks, et laps ei tunneks end reeturina ja kurjategijana, peab ta saama isaga kohtuda. Enamgi veel — talle tuleb anda võimalus igal hetkel isaga ühendust võtta.
Ja ema ei kontrolli teda ega sukeldu jutuajamise üksikasjadesse. Ta ei palu ümber jutustada, millest jutt käis, kuidas isal läheb, kas isa küsis ka tema järele. Laps peab aru saama, et tema suhted isaga on tema isiklik asi. Et tal on õigus saladustele ja ema ei ole sellepärast tema peale solvunud.

Kui pärast lahutust on üks või mõlemad vanemad jõudnud nii kaugele, et hakkavad looma uusi suhteid, tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Laste jaoks on väga tähtis õiglus ja ausus. Ning nad süüdistavad ennast, kui mõtlevad, et ütlesid isa või ema kohta midagi liigset või lobisesid mingi saladuse välja.

Seetõttu püüa suhtuda heatahtlikult sellesse, et teil pole enam eksmehega (-naisega) suhteid. Lapsel aga on ning need peavad olema täisväärtuslikud ja seda selleks, et ta saaks normaalselt areneda.

Legendid ja müüdid

Väga levinud on isade „muinasjutt“ sellest, et pärast lahutust saab lapsega suhelda sama tihedalt kui enne. See on illusioon, kui isa väidab, et võib küll lahkuda naisest, kuid samas jäävad suhted lapsega täpselt samaks.
Tegelik elu näeb välja nii, et kas on perekond või seda ei ole. Väikene laps uinub ja ärkab teadmisega, et isa on kodus või siis ta teab, et isa ei ela enam nendega koos.

Pole vaja segi ajada last iseendaga. Lapsed ei armasta valesid, isegi mitte hädavalesid ning nad peavad neid kaua meeles.

Isa öelgu lapsele tõtt: „Ma läksin sinu ema juurest ära, see aga tähendab, et ka sinu juurest. Kuid ma olen su isa ja ma armastan sind ega jäta sind kunagi maha. Me lihtsalt ei ela enam koos“.
Öelgu, et tal on endalgi kurb meel, kuid kahjuks täiskasvanutega juhtub vahel nii.

Tähtsad reeglid

Lapse elu on lihtsam, kui ta teab täpselt, millal ta oma teist vanemat näeb. Nii tunneb ta end palju kindlamalt. Koolieelikutele on see eriti tähtis, sest neil kulub ootusele väga palju jõudu. Püüdke ka lubadustest kinni pidada ja last mitte petta. Kinkige talle kalender ja märkige sinna eri värviga need päevad, millal ta saab isaga kohtuda.

Sageli saab lapsest vahend lahutatud vanemate käes, kes püüavad üksteise võidu tõestada, et varem, perekonnana elades, olid just nemad need, keda laps kõige rohkem armastas.

Tunnetades oma kaotust ihkavad täiskasvanud otsekui kompensatsiooni leida, täitmaks tühjust oma südames. Ning nii pretendeerivad nad lapse kogu armastusele, mis tegelikult on ette nähtud mõlema vanema jaoks. Ja ka teatud mõttes püüavad karistada oma „teist poolt“, haarates kogu lapse tähelepanu ja armastuse üksnes endale.

Pea meeles:

Iga laps unistab, et tema vanemad on kunagi jälle koos. Need mõtted ei pruugi lapsele aastate viisi rahu anda. Aita teda, et ta ei piinaks ennast asjatute fantaasiatega. Seleta talle sõbralikult, kuid kindlalt, et teie isaga olete kõik ära otsustanud ja te ei kavatse oma otsust muuta. Ja see on teie meelest parim lahendus teile kõigile.

Ärge hakake lapse pärast vägikaigast vedama. Laps, kuni teismelise eani, ei saa loobuda armastamast oma mõlemaid vanemaid. Ei ole vaja püüda tema armastust suunata, selgitades pidevalt, kes on halb ja kes on hea, keda peab armastama ja keda mitte.

Kui lahutavad vanemad ei tule oma tunnetega toime, siis tähendab see, et nad panevad omad probleemid lapse õblukestele õlgadele. Kas laps aga sellele ka vastu peab? Säästke teda ometi!
Last ei tohi kaasa tõmmata vanemate keerulistesse suhetesse. Kui sul on raske helistada oma endisele mehele, et temalt midagi küsida või paluda, ära lase seda lapsel teha. Ära uuri tema käest kohtumise üksikasju ja jutuajamisi isaga. Kui ta sellest rääkima peab, tunneb ta end reeturina. Kui ei räägi, siis võib ta arvata, et kurvastab sellega sind ning püüab end seega sinust eemal hoida. Kõik see võib lapse iseloomule ja käitumisele vägagi halvasti mõjuda.
Ära tee lapsest oma „usaldusalust“. Räägi oma tunnetest kellegi teisega. Kumbki vanematest ei tohiks lapsele teist vanemat taga rääkida. Ja ka lahutuse üksikasjadesse pole vaja süüvida. Lapsed peavad teadma tõtt, kuid ilma „hirmutavate“ või liialt avameelsete üksikasjadeta. Nad on juba niigi õnnetud.

Vanemad tunnevad end lahutuse ajal sageli üksikuna ja neil lihtsalt pole kellegagi rääkida, kelleltki toetust ja mõistmist leida. Nii tekibki suur kiusatus lähedase täiskasvanu asemel kasutada avameelseks kõneluseks ära oma isiklikku last.

Püüa siiski sellest hoiduda. Usaldusaluseks sattunud lastest saavad sageli liiga ruttu täiskasvanud skeptikud. Nad saavad liiga vara ja liiga palju teada elu pahupoolest ja inimsuhetest.
Kui tunned, et ei saa ise olukorraga hakkama, püüa oma probleemid spetsialisti abiga lahendada.

Loodetavasti aitavad ülaltoodud nõuanded vältida vigu taolises keerulises situatsioonis.

Allikas: Moi rebjonok, 10’2009