Tänapäeva väikesed imed
2004. aasta maikuus loodud internetifoorum Imede Väike Foorum (lühend IVF tähendab in vitro fertilization ehk kehaväline viljastamine) on mõeldud nende inimeste kooskäimise kohaks, kellel on rasestumise või üleüldse lapsesaamisega mingid probleemid, nende pereliikmetele ning vastaval alal tegutsevatele juriidilistele ametiisikutele (arstid, sotsiaaltöötajad jts).
Paljud foorumlased tunnevad üksteist ka n-ö “päris elus” juba ligi kümme aastat, üheskoos käiakse lastega jalutamas ning mängutubades mängimas. Teemad on meditsiinilised, tähtis osa psühholoogilisel nõustamisel ja saatusekaaslaste toel. Asutajaks abielupaar, kes 10 üritamisaasta vältel teinud tulemusetult 5 IVF katset.
Saan suvel 33-aastaseks, minu partner 29. Soov saada ühiseid lapsi on õhus olnud meie suhte algusest peale, eelmisel suvel aga juba konkreetsemalt: jah, teeme! Me oleme parimas eas, kummalgi on varasem kogemus ja pole mingit põhjust arvata, et lapse saamine meile mingit vaeva võiks põhjustada. Üheksa kuud hiljem selgub, et meie võimalus on vaid kunstlik viljastamine.
Noored terved inimesed ei tea tavaliselt kahtlustada võimalikke probleeme. Nii palju kui foorumis liikmeid (ja neid on nimekirjas paar tuhat), on erinevaid lugusid. Paare, kellel juba on lapsed, ja paare, kellel neid ei ole. Pole, sest viga on mehes, naises või mõlemas. Viljatuse põhjused ei pruugi üldse selguda. Halvemal juhul avastatakse koguni tõsisem tervisehäda, mis nõuab pikemat ravi.
Mehed, kellel on veenilaiendid, kehvapoolne sperma, seemnerakkude tekkimine häiritud. Naised, kellel ei tööta munasarjad, munajuhad, emakas. Hormonaalne tasakaal paigast ära. Kelle rasedus peetub. Kelle rasedus on emakaväline.
Mine tea, kas on alust juttudel, et laps annab oma tulekust varakult märku, ent möödunud jõulude ajal tõi “õhuline enesetunne” vähemalt lootust: ehk nüüd? Oli ju arst mulle suvel kinnitanud: peale spiraalist loobumist võin rasestuda kohe, kahe-kolme või viie kuu pärast.
Esimene triipude ootamise test on negatiivne. Kui sellele järgneb paari päeva pärast ka verejooks, olen kindel, et lihtsalt valehäire. Aga verd muudkui immitseb, nädal, poolteist, peaaegu kaks nädalat. Ja siis on see test positiivne. Arst ei näe esialgu ultraheliga küll midagi, aga ettevaatlikult annab ta mõista, et head loota pole, tõenäoliselt on tegu emakavälise rasedusega. Olen sellise diagnoosi juures isegi üllatavalt rahulik.
Päev hiljem algab valu vasakul pool alakõhus, nagu naaskliga torgatult, ning hirm teeb oma töö: naistekliinikusse jõudes tihun vaikselt nutta ning annan arstidele vist väga segaseid seletusi. Pealegi on kuhugi kaduma läinud päev varem tehtud vereanalüüsi tulemused, mis isegi mõningast kahtlust tekitab, aga diagnoosi ei muuda.
Sama päeva hilisõhtul on kõik möödas ning juba järgmisel ennelõunal olen kodus. Jättes kõrvale fakti, et vasakut munajuha enam ei ole ja parema munajuha ümber tekkinud liited võivad olla vigade põhjuseks, tunnen ennast täiesti hästi. Isegi ei valuta eriti mitte kusagilt. Võimalus loomulikul teel lapsi saada on minu jaoks nüüd 70%.
Viljatuse suurimaid müüte on vist arvamus: “küllap nad on ise süüdi”. Ei sugugi. Tutvudes foorumi paaride lugudega, saab vähemalt see küll kindlasti selgeks.
Noored tervete eluviisidega inimesed, kes aastaid ka kunstliku viljastamise abi kasutades siiski ema- ja isarõõme maitsta ei saa, ei tohigi ennast süüdi mõelda. Et sinust endast suurt midagi ei sõltu, teeb paremal juhul jõuetuks…
Günekoloog polnudki väga üllatunud, kui mind kaks kuud hiljem jälle vastuvõtul nägi: test näitas kahte triipu. Uut elu ei olnud emakas aga endiselt näha. Kaks päeva hiljem on täiesti kindel, et rasedus jälle emakaväline ja “igaks juhuks ultraheli haiglas” lihtsalt formaalsus. Isegi mõned arstid on needsamad, minu nägu on neil meeles. Enne lõikamist arutatakse küll võimalust munajuha alles jätta, aga mina isiklikult sellele ei looda.
Lõikusejärgselt silitab tohter mul pead, sest rasedus olnud liiga suur. Haiglas ei tule mul seegi kord kauem viibida, ehkki enesetunne on palju kehvem. Õieti päris hull, valutab natuke igalt poolt, eriti parem õlg ja rindkere. Kõige rohkem valutab aga hing. Ma ei saa enam lapsi.
Kas keegi saabki kunagi aru emade saamata jäänud laste valust? Sellest pooliku-naise tundest, mis paneb küsima: “Kas minu mees tahab veel minuga elada? Kas mina ise tahan veel minuga elada?” Kas saab üldse keegi aidata inimest, kes suudab vaid nutta?
Imede Väike Foorum tekkis, sest hädasolijad vajasid kohta, kus rääkida. Küsida nõu, jagada oma muret ja kogemust, lohutada teisi. Õnnelikud lapsevanemad tundsid end “tavalistes internetifoorumites” enamasti häiritult, probleemrasestujad tekitasid hirmu ja sageli kohtasid nad lausa vaenulikku vastuvõttu.
Uudishimutsejaid foorum ei oota. Teemadeks on siin arstid, haigused, raviasutused, lapsendamine, viimased uudised kunstliku viljastamise asjus, võid leida vastuse oma ükskõik kui rumalana tunduvale küsimusele (sest ikka on keegi, kellel “see juba on olnud”).
Nõutust võib tekitada ka näiteks olukorra seletamine teistele inimestele, kõrvalseisjatele. Kas rääkida oma emale, õele-vennale-sõbrale? Aga kui ta mõistab mind hukka? Aga kui mulle töö juures viltu vaatama hakatakse? Aga mis see üldse teiste asi on? Paljud ei räägigi midagi, nende valik on eesmärgile jõuda, sünnitada laps. Ja kuuldes, milliseid arvamusi kunstliku viljastamise teemal avaldatakse (“kui loodus nii ette nägi, pole vaja hakata surkima” on üks leebemaid), mõistan ma neid valikuid.
Aeg parandab. Ja mina saan SELLEST rääkida nii oma pere, sõprade kui töökaaslastega. Ma ei tahagi, et sellest pidevalt suurt numbrit tehtaks, ent praegu saadab mind kurbus. Ja kõhklus. Ja teadmatus, kas ma üldse tahan enam emaks saada.
Günekoloog, kellele konsultatsiooni pärast helistan, on IVF-protseduuri osas väga optimistlik. Kõigele muule lisaks on see nüüd ka taskukohane, veenab ta mind. Aga mina ei ole enam kindel. Sest ma juba tean, mis tähendab ära võetud lootus. Ja ma ei tea, kas ma olen valmis seda uuesti läbi elama.
IVF, kehaväline viljastamine, pole kahjuks mingi imerohi, mille sisse võtmine üheksa kuu pärast tulemusi annab. See nõuab aega, kannatust ja paljudel juhtudel mitmekordset katsetamist. Ka ei pruugi see kõigile olla sugugi riskivaba ja ohutu protseduur. Esineb tõsisemaid hüperstimulatsiooni juhtumeid, ravimite kõrvalmõjude probleeme ja emakaväliseid rasedusi. Ja et ka õnnestunud protseduur ei tähenda ilmtingimata, et kõik kulgeb lõpuni kenasti.
Artikli õnneliku lõpu huvides olgu lisatud, et enamik aktiivsetest üritajatest saab lõpuks siiski oma lapse, vahel ka mitu. Sünnitades ise, lapsendades, nii või naapidi. Või mõlematpidi. Paljud kunagi alustanud teevad praegu juba IVFi katseid teise, kolmanda või koguni isegi neljanda lapse saamiseks.
On paare, kes viivad lapsendamise avaldusi sisse juba mitmendat korda. Peredes kasvab lapsi, kellest näiteks üks on tekkinud siia ilma täitsa ise, teine lapsendatud ning kolmas saadud IVFi abiga. Hea on, kui kõik emad ja isad leiavad oma ime. Ja hea, kui on koht, kust selle ootamiseks meelekindlust leida.
