Tüdinud ema: algaks see kool juba kiiremini, vinguvad lapsed on mu surmani ära väsitanud!
Lugesin paar päeva tagasi üht vana lugu Naistekast, kus ema kurdab, et nädalavahetused perega ajavad ta hulluks. Olen 100% temaga nõus, ainult et mina ootan sügist ja seda, et lapsed uuesti kooli läheks. Pikk ja lõputuna tunduv koolivaheaeg sööb meie kõigi närvid seest.
Igasuvine peavalu “mida teha koolilastega” on kõikidele vanematele tuttav. Agarad kommenteerijad on muidugi usinad soovitama, et tuleb juba varakult laagrid ja lapsehoidjad valmis vaadata, kuid reaalsus on see, et kui sul rahakotti puuga seljas pole, lapsi on aga kolm, siis pole võimalik neile ülikalleid lõbustusi võimaldada. Kui head ja lahket vanaema või tädi ka pole, kes oleks nõus lapsi valvama ja neile tegevust leidma, ongi olukord selline, nagu mul praegu. Ja enne kui küsite, kus on isa? Isa lahkus haiguse tagajärjel sinna, kust enam tagasi ei tulda.
Ühesõnaga — meie päevad ja miks ma kirjutan. Üritan hommikuti kodust välja hiilida nii, et lapsed mind ei kuuleks, muidu algab samasugune põrgu nagu tolles vanas loos kirjeldatud. Õnneks on nad üsna head magajad. Kirjutan neile kirja valmis, mida süüa, mida võiks päeval teha jne ning põgenen sellest peatselt algavast hullumajast tööle. Aga siis hakkab telefon helisema. Asjad kadunud. Järgmine kõne: mida me täna teeme? 10 minuti pärast uus tirin: mis kell sa koju tuled? Ja siis: kas ma võin Markuse poole minna? Uuesti: kas Markus tohib meile tulla? : emme, Kati lõi mind! Ei, Kiku lõi esimesena! Emmme, emmme, emme, emme, emmeemmeemmeemmeemme!
Tööst ei tulegi eriti midagi välja, sest telefon heliseb vahetpidamata. Koju jõudes on ees kamp näljaseid, sest eile valmis tehtud ja külmkappi jäetud toitu pole puudutatudki, ainult küpsised on ära söödud ja piim ära joodud, silmad on arvuti ja teleka jõllitamisest punased. Ning seejärel tuleb neile rakendust leida, sest päev läbi kodus istunud seitsme- kuni kümneaastased muidu plahvatavad. Neid ei huvita, et ma olen väsinud, sest nemad ju ei ole. Muidugi on kõik trennid ja huviringid ka suvepuhkusele läinud, loomulikult! Ühesõnaga — pärast tööd lähme õue. Üksinda nad eriti õues olla ei taha, õues olevat esiteks igav ja teiseks pelgavad nad üht kurja naabrivanameest, kes päevad läbi õlut laseb ja siis tigedaks muutub ning laste peale karjub. Nii et siis jalgrattad, rulluisud jne võetakse minu saabudes välja, pallid ja reketid kaasa ning minek. Tore muidugi, et lapsed ema tervise ja vormi eest hoolitsevad, aga jumala eest, mõnikord tahaks lihtsalt päikest võtta või magada!
Kui lastel on külalised käinud, on toad sassis ja enda ja teiste luude tervise nimel tuleb suurem sodi põrandalt kokku lükata. Te ütlete, et miks lapsed ei korista? Koristavad, aga enne tuleb neile seda sada korda meenutada, lõpuks kurjalt karjuda ja siis alles hakkavad nad end liigutama. Olete te muidu kusagil näinud kaheksa-aastast, kes vabatahtlikult mänguasju põrandalt kokku koristab ja küpsisepuru ära pühib? Mõnikord harva, jumal tänatud, käivad nad kas kõik koos või üksikutena kellelgi külas. Siis on minul ja ka neil pidu — neil tegevust, minul natuke rahulikum.
Elame väikeses kohas, siin ei ole lastele mingeid erilisi lõbustusvõimalusi ka. Tasuta asjad on suurtes linnades, aga siin peavad nad ise hakkama saama. Ja osalt ka selle tõttu, et neil midagi teha pole, kõlab pidev veel ving ja hala, et teised on laagris, välismaal või vanaema juures, miks meie ei saa. Mis tähendab, ei saa spaasse? Miks kallis? Aga miks loomaaeda ei või minna? Või kohvikusse kooki sööma? Kert käib igal nädalavahetusel Pärnus või Haapsalus või Rakveres, miks meie kunagi kusagil ei käi? Miks meil pole tahvelarvuteid ja iPhone`e? Miks meie ei saa üht, teist ega kolmandat? Miks sa rohkem tööd ei tee, et raha tuleks? Miks sa paremat tööd ei tee, et rohkem raha oleks?
See on väsitav ja kurnav ja mul oleks õudselt hea meel, kui neil oleks midagigi teha! Aga pole. Raha ka pole, et saaks nad “jalust ära” saata. Varsti tuleb puhkus, siis mõtleme midagi välja, aga muidugi saan ma puhata kaks nädalat suve jooksul, ülejäänud aja peame kuidagi hakkama saama. Nemad kodus igavledes, mina tööl kõnedele vastates ja õhtuti peojuhti mängides, et lastel igav ei oleks ja nad mu viimseidki närve ära ei sööks. Oleks ometi see koolivaheaeg lühem...
