Mitmekülgne tatar
Tatar on rohkem tuntud toidutaimena, vähem teatakse tatrataime raviomadusi. Tatrataime algseks päritolupiirkonnaks loetakse Aasiat, täpsemalt Hiinat ja Tiibetit. Just Aasias kasvavast metsikust tatrast pärinevadki nüüdisajal kultiveeritavad sordid.
Erilise populaarsuse võitiski tatar Aasia ja Slaavi maades. Euroopasse jõudis tatar 13.sajandil mongolite vahendusel. Erinevates Euroopa riikides tunti keskajal aga tatart hoopis “saratseeni maisina”. Eestis algas tatrakasvatus 18.sajandil, vaibus tasapisi nõukogude ajal ja on nüüd jälle hoogustumas.
Inimene hindab söögilaual eeskätt tatra vilju, milleks on kastanpruunid, kolmetahulised pähklikesed. Ehkki kõnekeeles peetakse tatart ekslikult teraviljaks, siis botaaniliste tunnuste alusel tatar teraviljade hulka ei kuulu. Tatar on ka loodusravis populaarne, kusjuures tervendamiseks kasutatakse tatra lehti, õisi ja nüüdisajal ka viljakestadega täidetud patju ja madratseid.
Tatraõied sisaldavad fagopüriini, mis on baktereid hävitava toimega. Kuivatatud õitest tehtud teed on rahvameditsiinis kasutatud pikaajalise kinnise köha raviks. Lisaks baktereid hävitavale mõjule on sellisel teel ka rögalahtistav toime. Samas pole sellist teed soovitav juua nendel inimestel, kellel veri kiiresti hüübib.
Värskeid tatralehti on tarvitatud mädaste haavade ravis, sest nendeski leidub mitmeid mikroorganisme hävitavaid ühendeid. Tatrast eraldatud rutiini kasutati farmaatsiatööstuses rutiinipreparaatide valmistamise toormena. Rutiin tugevdab peenikeste veresoonte seinu ja muudab viimased ka elastsemateks.
Jämedad tatratangud — pudrusõprade maius
Ehtsat tatraputru saab kõige paremini keeta tatratangudest. Töötluse käigus tatraviljade kestad eemaldatakse, kuid viljadele iseloomulik kuju üldjoontes säilib. Röstimata tatratangud on valkjad, röstitud, aga enamusele inimestele äratuntavalt pruunika värvusega.
Toiduainena on tatratang väärtuslik lausa mitmel põhjusel. Esiteks, tatras on rohkesti valke, mis moodustavad rohkem kui kümnendiku tangude algkaalust. Tatravalgud on suhteliselt kergesti seeduvad, neis on rohkelt inimesele asendamatuid aminohappeid arginiini ja lüsiini ning nad sobivad tänu soodsale biokeemilisele koostisele ka tsöliaakiahaigete toidulauale. Rasvu on tatratangudes suht vähe, paari protsendi jagu. Samas on tatra rasvollus suhteliselt rääsumiskindel.
Rasvanappust ei pea tatrapudru austaja siiski pelgama, sest intensiivsema maitse saavutamiseks röstitakse tange veelkord enne keetmist õliga ning juba valminud pudrule lisatakse enne söömist tavaliselt rasvarohket kraami — võid ja hapukoort. Enim on tatras süsivesikuid, nende osakaal küünib tangudes 66-72% kogukaalust, kusjuures tegu pole mitte suhkrute, vaid tervisele soodsa mõjuga polüsahhariididega. Lõviosa neist loomulikult seedib, kuid tatraviljades on ka piisavalt vees lahustumatut ja meile seedumatut kiudainet tselluloosi, mis samuti süsivesikute perre kuulub.
Ehkki tangud tunduvad näiliselt kuivana, leidub nendes ka mainimisväärselt vett, kuni 13%. Kogu see tangudesse koondunud põhitoitainete komplekt annab sajagrammise portsu kohta ligi kolmsada kilokalorit toiduenergiat. Nii et tatratangupuder kosutab tõesti sööja keha. Probleem on vaid pikk keetmisaeg. Tõsi, ka siin on lahendus leitud ja selleks on eelküpsetatud tatratangud.
Kiirelt tatrahelvestest
Tatrahelveste võidukäik algas paljuski nüüdisaja kiirustavast elustiilist. Kellel ikka argipäeva hommikuti nii palju aega on, et tangudest sõmerat tatraputru keeta. Võrreldes tangudega annavad tatrahelbed sööjale mõnevõrra rohkem toiduenergiat (100g 350kcal) ning helveste säilimisaeg on mõnevõrra lühem. Suurem toiduenergia määr tuleneb kiudainete osakaalu vähenemisest, väiksem säilimisaeg aga suuremast kokkupuutepinnast hapnikuga. Muidu on põhitoitainete vahekord tatrahelvestes sama mis tatratangudes. Lisaks põhitoitainete sisaldavad nii tatratangud kui ka -helbed palju inimesele vajalikke mikrotoitaineid. Alustuseks vitamiinidest. Tatras leidub nii veeslahustuvaid (B1, B2, B6) kui ka rasvlahustuvaid (A, E) vitamiine.
Erilist tähelepanu pälvib tatar bioflavonoidide ohtra sisalduse tõttu. Nimelt kuuluvad need ühendid tõhusalt toimivate antioksüdantide hulka, mida organism kasutab liigsete vabade radikaalide ohjamiseks. Kasulikest mineraalühenditest tuleb mainida eeskätt fosforiküllust, kaaliumirikkust ja magneesiumiohtrust. Nii kaaliumi kui ka magneesiumi kipub inimestel seoses tasakaalustamata toitumisega nappima. Mikroelementidest tuleb esile tõsta tatratoitude raua-, tsingi-, seleeni-, molübdeeni-, joodi- ja vasesisaldust.
Tatrajahust saab erinevaid toite
Jahu on tatraviljade toitaineterikas jahvatis. Tatrajahu valmistatakse erineva jahvatusastmega, leidub nii jämedamat kui ka peenjahvatust. Jahvatamise käigus moodustunud kliid leiavad samuti tervislikus toitumises kasutamist. Meil on tatrajahu kindlasti vähem populaarne võrreldes tangude ja helvestega, kuid paljudes riikides on olukord vastupidine. Tatrajahust küpsetatakse kuulsaid vene pliine. Arvestama peab aga, et selles jahus on suhteliselt vähe kleepvalke, nii et sitke ja kleepuva taigna valmistamiseks tuleb tatrajahu segada teiste jahudega.
Muide, tatrajahust tehtud küpsetised on populaarsed ka väljaspool slaavi kulinaariatraditsioone. Aasia maades, eriti Jaapanis, on levinud tatrajahust valmistatud nuudlid ning kuuma vee ja tatrajahu segamisel saadud puderjas mass, mida tavaliselt maitsestatakse sojakastmega. Meil müüdavatest toodetest võib tatrajahu leida peamiselt segujahudest valmistatud pasta- ja makaronisortide koostisest. Et tatrajahu annab nendele pruunika värvuse, siis on nad tarbijale selgesti äratuntavad.
