Nurmenukuveini oled proovinud?
Nurmenuku pärimuslugu seostatakse lausa taevaste jõududega. Levinud uskumuse kohaselt olevat Püha Peetrusel võti maapinnale kukkunud ja sellest kasvaski esimene nurmenukk. Usuti veel, et just nurmenukuõied ongi võtmeks, mis taevaluugid lahti päästab ja kuldkollasel päikesekiirgusel senisest rohkem maapinnale lubab paista.
Kaunitest õitest mitut masti joogipoolist…
Nurmenuku õitest saab valmistada veini. Veest ja suhkrust keedetakse siirup, mis kuumalt või jahutatult valatakse suurele kogusele nurmenukuõitele. Õied on anumas kas lahtiselt või võrkkotis. Viimasel juhul on õitejäänuste eemaldamine veinist lihtsam. Muide, ka õied ise sisaldavad märkimisväärselt magusat nektarit, mis tegelikkuses ongi magusate suhkrute looduslik vesilahus.
Siirupi suur suhkrusisaldus teenib korraga mitut eesmärki. Esiteks on see pärmidele toiduks, millest lähtubki käärimine. Teiseks, suhkrulahus võimaldab õitest lahustada hilisemasse veini mitmeid maitset, lõhna ja värvi andvaid ühendeid. Kolmandaks, käärimisjärgne jääksuhkur määrab hilisema joogi magususe.
Huvitavama maitse saamiseks lisatakse aktiivse käärimise lõpufaasis valmivale veinile kas koorega purustatud apelsine või sortsuke brändit. Aktiivse käärimise perioodi pikkuseks loetakse nurmenukuveinil viis kuni kümme päeva.
Edasi toimub veini selitamine ja laagerdamine, kusjuures laagerdamine võib kesta mitu kuud. Nurmenuku õitest tehtud veini hinnati vanasti eeskätt selle rahustava toime ja uniseks tegeva mõju pärast. Eks nendele toimetele aitasid ühtviisi kaasa nii nurmenuku õites leiduvad rahustava toimega ühendid kui ka veini alkohol.
Nüüdisajal on tegu lihtsalt eksklusiivse, suhteliselt lahja (kangus kuni 14,5% alkoholi) ja kauni värvusega joogiga, mis populaarne eeskätt inglise toidutraditsioonis, kus seda ajaloolist keelekastet lausa tänapäevani valmistatakse.
Lisaks veinimeistritele armastavad nurmenukuõisi ka likööritootjad. Kanges alkoholis leotudes annavad õied joogile erilise maitse ning ilusa tooni. Tasub teada sedagi, et kuivatatud nurmenukuõitest saab keeta ka teed, kuid seda jooki kasutatakse siiski rohkem raviotstarbel kui lihtsalt pelgalt janukustutamiseks.
…ja taldrikutäidet
Nurmenuku õisi saab kasutada lisandina mitmete toitude koostises. Õite kaunis võikollane värvus on tingitud põhiliselt karotenoidsetest ühenditest.
Lisaks karotenoididele on õites vähesel määral saponiine. Saponiinid on taimse päritoluga glükosiidse olemusega seebitaolised pindaktiivsed ained, mis annavad vesilahusele vahutavad omadused.
Sissesöödud saponiinid ärritavad nii suu, neelu, söögitoru kui ka mao limaskesta, kuid erinevatel inimestel avaldub ärritav mõju eri määral. Väiksemates kogustes stimuleerivad saponiinid seedenõrede eritumist, suurem kogus saponiine võib aga põhjustada iiveldust, pearinglust, oksendamist ja isegi kõhulahtisust.
Tõe huvides peab siiski märkima, et nurmenuku õitelisanditega toidud on seedekulglale oluliselt vähem ärritava toimega kui selle taime lehtedest valmistatud road. Pealegi tuleb inimese organism väikeste saponiinikogustega siiski suhteliselt edukalt toime, sest põhiosa nende kahjutuks muutmisse annavad seedekulgla mikroobid ning nende ühendite imendumine seedekulglast on samuti aeglane.
Suhkrustatud nurmenukuõisi kasutatakse nii roogade kaunistuseks kui ka haistmismeele hõrgutamiseks, seda tänu erilisele, kergelt aniisi meenutavale lõhnale. Viimane on tingitud kergesti lenduvast aniisaldehüüdist.
Suhkrustatud õitest tordiilustised olid eriti populaarsed 17. sajandil Inglismaal, mil tõsimeeli usuti, et nurmenukuõites elavad tillukesed heasoovlikud kääbushaldjad.
Praktilisema kasutuspoole tasandilt võib märkida, et nurmenukuõisi saab lisada salatitesse, küpsetistesse, isegi hoidistesse.
